esmaspäev, 18. detsember 2017

Kuidas näeks välja elu, kui...

 ...teeks ainult seda, mida ma ise tahan?

Ei tea.

Viimane nädal enne jõulu. Lootsin selle kuidagi kergemalt mööda saata, aga vist ei õnnestu. No mis sa teed, kui esmaspäea hommik algab sellega, et ülemus helistab ja palub, et ma kasvõi osa asendust enda peale võtaks, kasvõi ainult kaks päevagi, sest kolmapäevaks ja neljapäevaks on keegi olemas. Oeh. No üldse ei taha. Aega nagu polekski selleks ja raha nad ju ka eriti maksta ei taha. Kõigele lisaks on täna töö juures jõululõuna (või pigem õhtusöök), selleks olen juba eelmisel nädalal omaosaluse maksnud ja minnakse Tartusse Aparaaditehasesse. Ja homme hommikuks on vaja saalis paika sättida 200 tooli. Ja tavapärane töö muidugi veel lisaks. Ja mõned ehted oleks vaja komplekteerida. Lisaks on vaja nädala jooksul kududa ühed ilusad sokid (sest mul ei tulnud õigel ajal meelde, et üht kingitust on veel vaja).

Ma tänan südamest Rahmeldajat, kes  nädal tagasi hüüatas: "Ega me hakka ometi omavahel kingitusi tegema?!". Ei saa salata, seda oli hea kuulda. Olen oma elu tüürinud sinnapoole, et neid kingitusi ikka võimalikult vähe teha oleks - oma perele võib ja saab ikka mõne armsa üllatuse teha, aga kollektiivis poolvõõraste inimeste vahel on see loosipakitamine ju piin. Noh, selle üleplaanilise sokipaari kudumise elan üle, on see sokisaaja ju ka hää sõber. Kui ainult lisakohustusi enam rohkem juurde ei pandaks, sest kiirustamist ma ei kannata, aga tähtajad ju hingavad juba kuklasse.

Jõulukaunistused on kodus kõik üles panemata, ja kas neid sel aastal riputataksegi, pole veel üldse kindel. No ei ole tuju. Selle asemel tuleb minna poiste tööõpetuse klassi koristama. Aga jõuluni (isegi pööripäevani) on veel mitu päeva aega, ehk jõuab jõulutunne millalgi ka kohale. Kui mitte enne, siis reedel, sest reedeks on meil plaanitud seltskondlik piparkoogiküpsetamine Muhedikumaal Papa juures ja piparkookide küpsemise lõhn ei ole veel kunagi alt vedanud 😊

Kuna siin tares jõulukaunistusi ei ole, panen illustratsiooniks foto oma džunglist.
Minu ja Lagle näitusest pilte ja natuke ka avamist näeb aga siit, Elva Linnaraamatukogu flickri lehelt:
Anni Irsi ja Lagle Nõu ehtenäitus (14.12.2017)

3 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Ma kohe ei tea, mis vastik jõul sel aastal on juhtunud kaela sadama. Midagi ei taha ja üldse ei jaksa ning üks jama ajab teist taga.
Ma pean reedel 12 tundi sõitma, koos kahe lapsega, kellest üks nõuab iga viie minuti tagant vetsu ja teine on pidevalt näljane. Pagasiks kaasas hr Abikaasa, kellest on sama palju abi kui ratastega kohvrist. Ei, siukseid jõule nüüd küll tarvis pole :(

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Jõulutunne on aina hajuvam mõiste, mida aasta edasi, seda hajuvam, tuleb suvalisel ajal nagu vervorsti isu jaanipäeval :D Näitus on teil väga ilus ja võimas välja kukkunud. Piparkoogid ei vea tõesti kunagi alt, selles mõttes, et piparkoogid teevad hea tunde mistahes ajahetkel aastas ja glasuuritud vigurpiparkoogid võivad isegi jõulu välja venitada :D

Futu ütles ...

Nädal enne jõule on alati selline abrakadabra ja marukiire. Vanasti, kui oli veel kombeks posti teel jõulukaarte saata, siis juhtus, et kirjutasin novembris valmis ja panin enne jõule posti, sest patakas oli täitsa suur ja aasta lõpp kisub alati kiireks.