Pildikesi

Unest äratatud nahkhiir Muhediku kuuris. Ahh, kui armas! Häiritud loomake oli hommikuks endale uue magamiskoha otsinud.

Kamina ees on pööratud yin ja yang. Yin on vanem ja suurem, kirjuvõitu. Yang on noorem, see-eest väge täis ja sisaldab kohustuslikku valget laiku ka (lausa mitut, mis sest, et need pildil ei paista).










Selle sügise viimane lõke vist. Tantsisime neljakesi, hangud käes, ümber sädemepilve. Ma ei teagi nüüd, kas hing põles puhtaks või jäi mõni tahmane näpujälg ka sellele?






Pole vahepeal tahtnud kirjutada, sest.... ei osanud. Kuidas kirjutada sellest, kui käid sõbral külas, ehitad poole ööni maja (vundamendist korstnani, pliidist vannitoani...), lähed koju, hing kerge ja ... ülejärgmisel õhtul saad teate, et ta on nüüd teisel pool Toone jõge. Ma ei puudutanud teda ärasaatmisel, sest minu hinges on ikka veel alles see soe viimane kallistus. See päris, see tõeline. Ja nii ta jääbki, alati meid saatma oma mõtete ja soovidega, ideede ja plaanidega, mida on jagatud. Senikaua, kuni me mäletame krutskeid täis naeratust, häälekõla, sära silmis, lõppematut elutarkust ning kustumatut elujanu, elab ta meis edasi. Aitäh, Muhedik, sa oled mulle andnud rohkem, kui ma praegu arvatagi oskan!