esmaspäev, 23. oktoober 2017

Kui otse ei saa, tuleb ringiga minna



Kui telefon keeldub pilte arvutisse andmast, tuleb proovida otse telefonist blogida. Noh, võimalik ju on, aga jube tüütu...

10 kommentaari:

Mare ütles ...

Appikene kui äge on see suur pilt!

Lendav ütles ...

Suurel pildil on Meeri arooniapõõsast sihipäraselt tühjendamas.

mustkaaren ütles ...

Aga need moblast otse pildid sobivad ka väga hästi, sest hyva lugeja ju seda näitust pole näinud. Vanast tehti riideid ju hoopis teistmoodi ja kui ma ei peaks veetorude, kivade ja kuratteabveelmillega mässama nagu vana mees, siis kooksin praegu pitsist kleidikesi ja käpikukesi, sest kasvasin yles lõngakottide ja kangakudumise puude vahel.
P.s. luban edaspidi olla leebe ja malbe, kui tean, et on põhjust. Kui suvaline inimene tuleb mulle ytlema, et ellujäämiseks vajalikud teadmised ja hädapäraste oskuste omamine on feministlik, st ebanormaalne, siis ma vihastan ainult ontlikult ja kenasti. ;)

mustkaaren ütles ...

P.p.s. ja kui ma teada saan, et tegu on kellegi hea tuttavaga, siis vihastan veel tasem ja rohkem omaette.
Lihtsalt, kyll ehitus-, kyll autopoodides ja mujalgi tuleb õrn naiselikkus unustada, kui sa tahad oma asja aetud saada, kui lyhidalt öelda.

Lendav ütles ...

Ma oleksin tänulik jah :) Reeglina siia blogisse eriti võõrad ei satu (on ka erandeid, aga tõesti harva) ja asjad saab kenasti rahulikult selgeks rääkida.

Antud juhul mulle meenusid võrdlusena su kangakudumismasinad. Väikest sokikest võib ju olla mõistlik käsitsi kududa, masina hankimine ei ole rentaabel. Aga peleriiniga kleiti kududa on masinal palju targem. Vot mina praegu koon ühte sokki (loe: valan vundamendinurka), Konn aga tööde mahtu ei teadnud (ma pole sellest siin ka varem kirjutanud) ja imestas, miks ma tervet kostüümi (maja lintvundamenti koos põrandaplaadiga) ühekordsest lõngast käsitsi 0,8-ste varrastega teha tahan? Feminismisga ei olnud siin üldse midagi pistmist. Ja mina ütlesin, et teen sokki, mitte kostüümi ja Konn vastas, et siis on arusaadav. Põhimõtteliselt olen sarnaseid vestlusi pidanud maha juba päris mitu. Ma ei leida, et need on kuidagi ründavad või minu mõisuses ja arvutusoskuses kahtlevad - inimesed tunnevad huvi, pakuvad muid võimalikke variante ja ma olen selle üle ainult õnnelik, sest mõnestki pakutud ideest on saanud asjalik projektiparandus. Mõnest ka mitte, aga mis sest. Ideede paljusus annab võimaluse valida välja sobivaim. Vestlustes selgub tõde. Vaidlustes aga selgub, kes kõvemini karjuda suudab, sellepärast ma karjumist hästi ei kannatagi.

Aga see moblaga blogiposti kirjutamine, see on piin. Edaspidi võin vist küll mõne pildi otse panna, aga tekst saab ikka vanal viisil korralikul klaviatuuril kasvõi tagantjärele lisatud.

mustkaaren ütles ...

Khm, täiesti mööda õpetamise asemel oleks mitu asja kõigepealt kohe ära kysima pidanud... nn meeste ametites töötades näen ju, et uuritakse, et mis, kuidas, millise eelarve v mahuga käsil on, aga antud juhul jäi see osa ju vahele ja hakati kohe õpetama stiilis "mis sa, plika, jamad". Ma tunnen sellise asja juba õhust ära, see on alati yhtemoodi ja patroneerimine lõpeb patroneeritava alandamisega peenelt ja manipuleerivalt.

Lendav ütles ...

Aga küsis ju? Kohe alguses küsis, kas on plaanis väikse masinaga segada ja kui suur on tööde maht? Ja siis rääkis oma kogemusest. Ja mina vastasin, kui suur on tööde maht. Et on väike. Mis lahing seal pärast lahti läks, sellest ma enam igatahes aru ei saa. Seda, et aeg on raha, tuleb igatahes tunnistada. Mingi hulga tunde on ikka nõus sõbrad appi tulema, aga mitmeks päevaks tööle rakendada ei ole tasuta abilisi sugugi ilus ega viisakas. Rääkimata sellest, et ma neid töid ise üksi oma kahe väikse valge käekesega ei saa tehtud, peangi abi võtma. Mis ei ole, tuleb tunnistada, tasuta. Valama tuleb Hallan, keda ma siia teisest Eesti otsast päris tasuta ei tihanud kutsuda. Kui kalliks kõik tööd kokkuvõttes lähevad, ei julge ette ennustada. Kalkulatsioonid on tehtud, aga nagu elu näitab, igasuguseid ootamatusi võib kaela sadada. Praegu ei ole üldse kindel veel, et betoonimikseri tellimine poleks kokkuvõttes odavam tulnud. Ainus tõsiseltvõetav argument selle vastu on, et õu ei kanna praegu eriti ühtki masinat. Kruus tuuakse ka trakroriga kohale, sest veoautoga ei julge tooja siia õuele praegu sõita. Oodata ei ole aga lõpmatuseni aega, sest kevadel läheb kelts ja siis on jälle igavene mülgas, kui suurem masin juhtub õue sõitma. Aga - nagu ma juba mitmeid kordi olen maininud - korter on müügis. Ühel hetkel pean ma siit lahkuma, selleks hetkeks oleks hea, kui onn on katuse all, mitte alles vundamendivaevas.

Vestlesin just natuke aega tagasi osavate kätega sõbrannaga, kes nentis, et ükski mees ei hakkaks sellise olematu eelarvega ja niimoodi hullult midagi tegema. Nii teevad naised, kellel on vähe võimalusi. Mehed ei mõtlegi nii nappide ressurssidega midagi üldse alustada. Ma küll parandasin, et see ei ole tegelikult soopõhine - on ka selliseid mehi. Aga jah, tendents on vist küll sinnapoole. Tulemus võib olla lipp lipi pea, lapp lapi peal, aga tegemata jätta ei saa. Ja need hullud naised saavad asja lõpuks tehtud ka. Mehed aga kas leiavad paremaid vahendeid või ei tee üldse midagi. Tuleb välja, et ma kuulun ka hullude naiste hulka... Eks tulge ja tuletage mulle seda kommentaari meelde, kui onn ükskord valmis hakkab saama ja kahtlaselt pilpaküla moodi välja näeb :D Ja kui ma alumiiniumtraadi ja pallinööriga hakkan tugikonstruktsioone kinnitama. Juba mu ema on armastanud korrata, et õige daam oskab teha mittemillestki kübara, salati ja tragöödia. Mina teen mittemillestki maja.
Mehed üldiselt ei tihka küsida, kui suur on eelarve. Nad eeldavad, et eelarve on siiski olemas. Ilma normaalse eelarveta hakkavad ehitama ainult hullud naised. Isegi normaalsed naised ei hakka sellise olematu eelarvega ehitama. Ma tean päris mitut normaalset naist, kes ehitavad/on ehitanud nii, nagu seda tänapäeval tehakse, mitte n.ö. põlve otsas. Küllap Konn eeldas, et ma päris hull ei ole. Kahjuks tuleb tunnistada - olen küll.

mustkaaren ütles ...

Ma tean, mida sa tunned. Minu maja näeb maja moodi välja, aga tegelikult on see hoopis... kybar, salat või siis tragöödia, oleneb, mis meeleolus vaadata. Ja kuna elu ei kysi, et palun, kas soovite maasikate või vahukoorega, siis tulebki kõik teha ise ja sellest, mis parasjagu võtta on. Ma olen sellega tegelnud lapsest saadik, näinud igasugu koolkondi, nii tegijaid, kui enamasti kyll mittetegijaid, nagu sa ka ytlesid, ja igasugu jutuga ehitajad ja suured õpetajad võivad kuradile kerida, sest kordan - me ei ole enam 16-aastane, kes ei tee nurgikul ja nihikul vahet. Sa hoiad ka hulga närve kokku, kui igasugu "kuidaspeab"-mehed kuradile saadad - arvutuskäike saab ka raamatust vaadata, või siis praktiku käest otse kysida, igal juhul nii, et sulle ei tulda kullast servaga peldikupotipakkumisi tegema. Mulle käiakse ka pinda, et telli ikka see ja osta ikka too, aga mis kuradi mõttes ma tellin või ostan, kui seejärel tuleb pool aastat jala käia näiteks? Või võta sealt ja laena sealt, aga jälle - meie majas ei saa keegi 800€ pangaarvele. Ja muudkui seleta, vabanda ja õigusta, et andke andeks, et ma olen vaene lastega naine... kurat, see hakkab eneseväärikusele, parem selliseid õpetajaid aeg-ajalt laiali nypeldada ja las nimetavad hulluks, kui tahavad, minu elu on minu elu.
Aga teinekord pöördu julgesti, minu jaoks oli see savipätsimine puhas lõbu. Hullud on need, kes vähesest rõõmu tunda ei oska 😁

mustkaaren ütles ...

P.s. ka kudumismasin ei ole tasuta - katkiste agregaatidega mittetöökorras masin maksab 0-200, kasutatud 200-700, tuttuus MEHHAANILINE 500- lõpmatus. Mittetöökorras masina tööle panemine nõuab juhul, kui sa masinat ei tunne, raha eest teeninduses remontimist, ja juppide ostmist. Ma olen tööle pannud 4 laipa. Pluss järelkäimise kytusekulu ja oma aeg.
Enne seda aga, tähendab, et kududa endale kiiresti yks palit, tuleb nt hankida v osta tykk metsa, mootorsaag, juhiluba ja käruga auto ning myya hunnik kallist kyttepuud. Näiteks. Või kui sul on vaesed, ahned või pahatahtlikud kliendid/tööandjad, teha 5-15 aastat lolli tööd, et see palit v puukuur saada. MITTE ÜKSKI tehnoloogia ei ole odav või tasuta, sest on sul ju juba kodus olemas. See, et sa selle kunagi ammu hankisid, ei tee selle väärtust olematuks, samuti ei kustuta aja möödumine selle taha jäävaid kahjusid... Mu esimene jaapanlane maksis koos järelkäimisega 600€. Ja nagu öeldud, hankisin selleks raha väga mitmel moel... et pärast teada saada, et vaimupuudega pereliikmete kõrvalt keeruka tehnoloogiaga tegelemine tahab veel mitmesuguseid lisaressursse. Näiteks töötegemiseks sobiva hoone hankimist, sest köögis sa ju peente detailidega keerukat massinat yles ei pane, pereliikmed lõhuvad selle ära. Käesoleva kinnisvara hankimiseks tegin ma 12-aastat lolli tööd ja kaotasin tyki oma aju 😁

mustkaaren ütles ...

P.s. ma ostsin 9 aastat tagasi väikese segumasina, millega on valatud kyll rida postvundamente, aga segumasinajutt ajab jälle mul s.ta keema - sellesama tillukese segumasinaga ehitas mu vend 80m2 betoonpõrandaga kivigaraazhi, kusjuures ma vedasin talle mitukymmend kotti tsementi ja mitusada tuhaplokki, kruusa võttis ta kohapealt maa seest.