kolmapäev, 6. mai 2015

Miljon asja

Eile õhtuks oli tunne, et olen terve nädala tegemised ühe päevaga ära teinud. Palgatööd (2 käiku), massaaži (2 in, kergelt küll, aga siiski), Valgutas käinud saagimiseks ettevalmistusi tegemas, sõbranna lapse sünnipäeval viieteistkümnele 6-aastasele näomaalinguid teinud, süüa teha jõudnud ja isegi raamatukogust läbi lipsanud. Ja sealjuures õnnestus mul hommikul poole 11-ni magada. Töö juures rääkisin paari sõnaga, mis tehtud, mis teoksil (ise andsin samal ajal massaaži-esmaabi kooli sekretärile) - töökaaslased peksid imestusest käsi jalgu kokku, et mida ma küll ei oska ja ei tee, ja jõudsid lõpuks kokkuvõtva järelduseni - üheksa ametit, kümnes nälg.

Ega täna parem polnud. Tartu Maratoni raja väravate kontroll, et mis mäda ja mis katki, sel suvel on plaanis neid korrastada. Kui juba nii kaugele mindud (Harimäel on siit vaadates viimased objektid), käisime juba ühtlasi Valgas padruneid toomas. Vaevalt jõudsime tagasi, kui tormasin tööle, siis lapsega arstile ja kui sealt koju sain, helises telefon ja raamatukogu naised kutsusid mind niiskele ilmale vaatamata piknikule - praegu on viimane aeg käia Vara vallas Sookaldusel looduslike nartsisside kasvuala imetlemas. Seal on ka Aleksander August Sibula sünnipaik ja praegu mälestuspink. Eks raamatukogutöötajatel ole omad pühamehed :) Ladusime saare-ja tammepuust pingile veini, teetermose, juustu ja muud krõbinad, sain minagi mõne lonksu veini. Oijah. Olen ikka väga vähe harjutanud, üsna purju jäin. Naised arutasid, mis puud seal kõrval kasvavad, ma jäin tamme määramisega hätta, puukoor virvendas silma ees ja mälust oli igasuguseid määramistunnuseid väga raske üles leida, lehed tulevad sel puul ju hilja - praegu on alles väiksed pungad. Kase tundsin ära! Ei või mulle tilka veini anda, kohe loll valmis... Tahtsin seal ikka pildistada ka, õitsev nartsissiväli on isegi vihmaudus ilus, aga fotokas keeldus koostööst ja küsis süüa - akud tühjad. Ikkagi oli ilus käik.

Natuke puhkamist kodus (keegi peaks nõusid pesema...) ja jälle tööle...

Ja joonistada ei jõudnudki.

Kui homme pealelõunal ime juhtub ja ilm lubab, lähen Valgutasse konni saagima.

6 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

:D :D :D aga need nartsissid on vaatamist väärt küll ja sae sina neid konni ikka hellalt :D

Anonüümne ütles ...

Selline elu ongi mõnus

mustkaaren ütles ...

Vein on halvaks läind mahl, võta parem õlut. :)
Nägin pilti tollest nartsissikohast, vägev. Kujutan ette, kui uhke pilt ja lõhn kohapeal võis olla.
Pingi pilti oleks näha tahtnd.
Kes teeb, see jõuab! Kadedaid ja keeltpeksvaid töökaaslasi saab alati vanasõnadega tõrjuda, mõni inimene kardab vanasõnu nagu vanakurat vanaisapalvet.

Lendav ütles ...

Kummalisel kombel need nartsissid ei lõhnanudki.

Tegelikult ei ole mulle alkoholi tarvis, ei veini ei õlut, viinast ja konjakist rääkimata. Piisab keefirist :)

Anonüümne ütles ...

Jumal tänatud, et poolakad keefiri ka Inglismaale toovad, ma pidin liiga kaua kaine olema:)

Lendav ütles ...

Poolakate olemasolu on sealse elu üldse võimalikuks teinud. Kujuta ette, kui neid poleks! Õudne!