pühapäev, 3. mai 2015

Rännuaeg

Kenad kevadpühad on otsa saamas, isegi ilusat ilma on olnud. Ja looduses hulkumist ka.

Reedel tähistas Metsiku-proua oma juubelit, väikse jõematkaga Elva jõel, sain elus teist korda kanuusse ja lõpuks oli juba selline tunne, et see sõiduriist ei olegi nii võimatu, kui esimesel korral mulje oli jäänud. Mu kummipaadi-armastus ei ole kustunud, see on jätkuvalt parim kulgemise-riistapuu, aga kanuu rehabiliteeris ennast ja osutus ka siiski kasutuskõlblikuks. Pilte kahjuks ei ole, keegi ei julgenud fotokat kaasa võtta :) Jäime kõik kuivaks. Ainuke kannatanu oli noormees, kes jäi peale randumist kanuurentijale appi kanuusid puhastama* ja jõest kanuude pesemiseks vett küünitades libises sisse...

Eile kolasime mööda Tartu kaubandusvõrku ja tütreke sai lõpuks Sepa turust nr.40 pruunid paeltega meestekingad. Naiste omad nr.42 kippusid väiksed olema... Ja koledad ning ebamugavad ka. Tüdruk on ise rahul, see on kõige olulisem.

Täna matkasin ema sõbrannade pundiga Kaiu järvistu kanti Jõemõisa ja Tammeluha matkaradadele. See oli hädatarviline käik, pea oli igasugust jama täis saanud ja sihuke tuulutamine kulus hädasti ära. Olen nimelt viimastel päevadel tegelnud peaaegu kinnisideeliselt oma krediidivõimekuse kaardistamisega ja erinevate laenuvõimaluste otsimisega ning võrdlemisega** ja see on tipnenud sellega, et olen juba 3 ööd näinud unes igasuguseid laenu-teemasid. Pangad, eraisikud ja muud liigkasuvõtjad-laenufirmad, rahad, intressid, saab-eisaa, ei mäletagi täpselt kõike, kes-mis mu unedes figureerivad, aga väsitav on. Tahan ilusaid unesid tagasi! Looduses matkamine on puhkus. Unustasin metsas ja järveluhal mõneks ajaks kõik oma küsimused, püüdlused ja mured. Tahan sinna tagasi minna, see on väga kutsuv koht. Pedassaar oli tore küll, aga Tammeluha serval oli üks väike nimetu saareke, mis oli toredam veel. Ovaalne küngas, mille ühel küljel kasvasid kenad männid ja teisel tammed... Saarekesel oli koguni infotahvel, aga saare nime ma sealt ei leidnud. Imelik, vanarahval oli ju iga sopi ja nuka ja mätta jaoks oma nimetus, kuidas siis nüüd äkki terve saar ilma nimeta on jäänud? Otsisin netist ka, aga ei midagi... Nimetasin selle siis enda tarbeks Suvesaareks.
4m ümbermõõduga Emamänd Pedassaares

Viimased karukellad

Suvesaarel


Saareküngas

Vaade üle Tammeluha, paremas servas Pedassaar

Ahh, kuidas ilm helendab!


*Kanuud olid kogunud reisilt igasuguseid põnevaid asju. Eelkõige oksi, lepakäbisid ja ämblikke, aga oli ka paatkondlikke erinevusi. Meie paadis oli peotäis köitena keerdus humalavääte, aga vanimat prouat kandnud paat korjas hämmastavates kogustes sammalt ja samblikke... Hakka või ennustama paadisisu põhjal :)

** Midagi on silmapiiril, aga kas ja kuidas? Pangad on mu sissetulekuid kaaludes pisut pirtsakad, aga väikefirmadel on jälle hingemattev intress... Nokk kinni, saba lahti. Ja senikaua, kuni ma üüri maksan, ei jõua selle kõrvalt ju eriti midagi korjata...

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ilus on ikka Eestimaa loodus!

Anonüümne ütles ...

Mul tahab ka pea juba plahvatada kõigest sellest ostu-laenutrallist. Loodan täna-homme enda vastuse kätte saada, aga tean täpselt, mis tunne on neid unesid näha...Öääääää appiii, aitab juba!

Hoian Sulle pöialt, mis variandid iganes kaalul ka poleks :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja kuidagi pead sa ju selle, mida ihkad saama :) saadan nii palju head mõtteenergist kui suudan

Skarabeus ütles ...

Minu sama vana tütar on kah jalaga nr.41,5.Saame hakkama suviti hiina rämpsuga,aga talvesaabastega on alati tegu.Keegi soovitas Vivian Vau (suurejalgsetele)kingaklubi liikmeks hakkamist, et saab odavamalt.Alleaa,ma saan palju-palju paare Viviani ühe paari eest!