reede, 29. mai 2015

Kraana päev

Hirmus ringitraavimine on täna olnud. Esiteks jooksin raudteejaama, et võtta rongilt vastu grupp 3.klassi õpilasi. Jõudsin napilt. Vedasin nad Väerada mööda lasketiiru. Sealt lippasin jutiga koju tagasi, kus toimus kiire riietevahetus ja - tööle. Möödaminnes rebisin peenrast ula peale läinud musta piparmündi risoomijuppe ja viisin töökaaslastele jagamiseks. Siis töölt tagasi, võtsin Lagle ja ema auto peale ja viisin ema Nõkku sõbranje poole, ise kimasin Tartusse edasi. Külastasin kiirelt arsti (kõik oli korras, aga arst luges sõnu peale, et naine ei peaks raskeid asju tõstma, naine ole kraana... no mis teha, kui muud kraanat pole võtta). Siis tegin kunstitarvete poest planeerimatu välkostu - 36-se Leningradi akvarellide komplekti Laglele. See oli hetkel viimane selline, mitte ei saanud ostmata jätta... Sealt edasi Solveigi, kus tehti Lagle kostüümile riidega kaetud nööbid - sobivat värvi valmisnööpe pole siinkandis saada. Järgmine peatus oli Abakhan, kolm väikest käsitöövildilehte (ülehomseks tuleb mul neist mõned meened kohaliku naisansambli külalistele punuda), tükikese kangast ja jupikese kantpaela. Siis ootas meid Bauhof, sealt tirisin koju uue vikati ja Fiskarsi labida (vana labidas kippus pahupidi minema) ja komplekti kruvikeerajaid. Olin just ühe kobedama kruvika puruks keeranud... See on see naine, kes ei peaks kraana olema, aga on paraku nii kraana kui traktor kui muidu muksel. Nonii, tööriistad käes, haarasime Laglega Lõunakast kumbki jäätised ja sõitsime emale Nõkku järele, et siis koju tulla. Kodus ajasime muruniiduki välja, poiss hakkas ühest aia äärest niitma ja mina kukkusin uue labidaga teisest aia äärest muru seest sirelivõsusid päästma, üks vana tuttav soovis taimi. Võsud kaevatud, aed niidetud, hüppasime Laglega ratastele ja läksime teisele poole linna üht müügis olevat krunti vaatama. Ilus oli küll, aga... pole seda õiget tunnet. No ja siis saime napilt veel poest läbi. Enne suurt pimedat tegin veel väikse autosõidu, sokutasin sirelitaimekesed soovijale ja Aidile viisin miskit hiidlauku, mis ka siin aias on paljunenud  ja hulkunud, kuhu aga pähe on tulnud, ning musta piparmünti. Tagasitulles käisin ühtlasi ka tööl ära...

No ja nüüd ma olen lõpuks kodus, midagi oleks nagu söönud, jalad on jube väsinud... Ei ole harjunud kilomeetreid jutti ilma puhkamata uhama, nii jalgsi kui rattaga, künkaid oli ka kõvasti - Arbi- ja Peedumäed, mis nad siin kõik ongi... Ega siis rattalt maha ei või tulla, kõigest jõust tuleb edasi suruda, sest naine, see on kraana ja teerull ja igiliikur lisaks.

Oh, kuidas tahaks nüüd natuke midagi rahulikumat. Et saaks aias nokitseda. Ja Kaldonil oleks vaja käia, sinna oli puu teele kukkunud, see vaja eest ära saagida ja õu vikatiga üle käia. Ja maalida oleks ka väga vaja... enda jaoks. Lihtsalt. Sest ma tahan.

7 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

No see on tõde ja kindel fakt, et ainus mis töötab kindlslt on toores naiselik jõud :) See lõhub aga viib ka asju edasi. Kui tsahad siis maali, ära lase asjul vahele tulla ja imetlusväärne, kust selline jõud, et ühe päevaga nii palju jõuda :D

algusestpeale ütles ...

Uskumatu jõudlus:)
Naine pole kraana, täiesti õige, aga kui muud kraanat pole võtta? Pealegi muksel kasvab, see on ka tore.

Lendav ütles ...

Muksel kasvab, jah :)
Aga sihuke päevakava ajab õhtuks pisut peast segi, kui pole paberile plaani tehtud, ei tea enam mis vajalik tegevus veel meelest ära minna võis. Pealegi oli tunne, nagu oleks lihtsalt ringisahmimisest väsinud - pole ju midagi päriselt teinud. Kaevanud või istutanud või... Labida ostmine ei tekita üldse sellist "ära tehtud" tunnet, kui reaalne füüsiline töö. Kuigi vana labidas on siin ehk 40 aastat vana ja ähvardas iga väiksema liigutuse peale pooleks minna, uut oli hädasti vaja.
Vikat on aga varrega. Sihuke:
http://www.bauhof.ee/vikat-65-herz-metallvarrega.html
Kas see ka töökõlblik on, selgub natukese aja pärast.

Tegelikult olid kõik toredad või vajalikud tegevused, matka vedamine on ka armas, pealegi makstakse selle eest :) Lihtsalt... mina ei matka 3 km, nagu teised, vaid vähemalt 7(kodunt alguspunkti ja lõpp-punktist koju ka). Ja selle ühise 3 km jooksul peatume iga natukese aja tagant, mina räägin jälle muinasjuttu, ilusa ilmaga läbime seda vahemikku 2 tundi. Sama hästi võiks 10 km maha käia. Nii et sellise matka tegemine on mu jaoks tegelikult kõva poole päeva töö, vähemalt jalad ütlevad nii.

See oli naistearst, kes ütles, et naine pole kraana. Kurtsin, et peale sünnitusi tahan tihti kempsu vahet joosta. Siis ütleski - ära tõsta raskeid asju. Aga kuidas ma seda saan? Mul ei ole ju ühtki teist kraanat võtta...

Mille peale meenus tunamullune Peipsi ääres käik. Tirisin sealt ühe suurepärase kivi koju. Arvasin ise veel, et veepiiril kiviklibul on raske käia ja ronisin kalda-autorajale. Aga see sunnik keeras järvest hoopis kaugele ja lõpuks silkasin üle põldude, kindlasti üle kilomeetri, 20-kilone kivi süles. Ma ei teagi nüüd, kas see oli lollus või mitte, igatahes kivi on mul lilleklumbi juures aukohal, feng shui järgi kenasti keset aeda :)

kaaren ütles ...

Arstid ei tea midagi, ytles Polkovniku Lesk. Kuipaljudel meist on prints või sulane käepärast, kui vaja palki tõsta v kiva veeretada.
Intensiivne liigutamine on mõnus, kohe väga mõnus. Aga siis peab puhata ka saama :)
Lugejate mass ootab kannatamatult Lagle uue õmmelusetöö ilmumist :) tekk oli juba vinge.

Skarabeus ütles ...

M i l l i n e vitaalsus!Aga depressioon siin ja depressioon seal---ei tema küsi,kui tulla tahab!Võrdlen momendil Karikate Emandaga,kes paljast mõttest, et peab uksest välja minema,saab "hoo" sisse...Ja teine käib ja toimetab nii et vaht lendab,aga koll tuleb kapist ikka,kui "aeg küps"...Ma olen ise v ä g a depressiivne indiviid,antud juhul sihuke vahepealne.Käin tööl,poes ja ajan oma asjad ära, aga hoidku Jumal,kui v e e l midagi vaja teha,siis on kümme kolli jaol!Kui on midagi tavalisest erinevat ees,pean seda nädal varem teadma, et ennast "valmis marineerida".Väga vastik, aga tean, et pärilik.
Miks ma seda siin ajan,kui deprekast pole loos juttu?Aga selleks, et ON ju olnud,palju.Ja ma imestan,et nii asjalik inimene leiab selle vahel üles...Kurb.

Lendav ütles ...

Nooh, see oli jah üks hullumeelne päev, kus ma olin varahommikust peale hilja õhtuni asjalik. Tavaliselt ma ikka nii asjalik pole. Olen siia blogisse kirjutanud üles tehtud tegusid, aga neid, mis tegemata, ma ju ei kirjuta. Seda, kui pole mitu päeva jaksanud (viitsinud) sooja sööki teha näiteks. Oh, neid töid on palju, mida võiks, mida paljud teevad, ma ei tea, mis ajast ja mis energiaga. Tõmbavad tolmuimejaga maja üle vms. Lapsed on mul ka pidanud suurelt osalt ise kasvama, sest mul pole olnud jaksu neid korralikult kasvatada, koolitöid päevast päeva koos teha jms.

Aga depressioon on olnud mul väga pikk võitlus. Väga pikk. Tõusude ja mõõnadega. Viimasel paaril aastal on üldine olukord palju paranenud, sellist pikaajalist tuimust ja jõuetust ja elurõõmu puudumist, nagu varem, pole enam kogenud. Vahel on ikka väsimust, vahel on ikka tüdimust, iga kord, kui ilm muutub, muutub ka enesetunne. Madalrõhkkonnad toovad väsimuse. Aga jah, see depreka-lohe mind praegu enam ei söö /ptüi-ptüi-ptüi/. On ju olnud aegu, kus ma tõsimeeli arutlesin, milline oleks elust lahkumiseks kõige sobivam moodus. Sest elada ei jaksanud.

Skarabeus ütles ...

Väga palju on deprekaga maadlevaid teisigi blogijaid.Täiesti kohutav.Aga kuigi see elust lahkumise mõte on lausa JÕLE,olen mina isegi sellega nii ennast ära mässinud, et helgemetel momentidel hakkasin ennast kartma!Kaitsesin enda allesjäämist sellega, et olen väga kohusetundlik,sestap sain suure hirmuga vanast peast lapse.Teadsin:nüüd ei saa ma endaga midagi teha,ma tean seda.Isa ütles ikka, et üks laps oli sul noorusest nõdrana ja teine vanadusest väetina, ei sina ikka oska elada!Jaah,vanusevahe tõesti üle 20 aasta.Aga on minulgi kuidagi taandunud see raskusaste,vahel ikka viskab vimkat ka, aga läheb kiiremini üle.Hirmus on see haigus.