pühapäev, 17. mai 2015

Asjadest

Kirjutati* asjadest. Et mis on need asjad, mis aitavad olla rahul, õnnelik, asjadest, mis toetavad.
Ja mõte läks käima. Just ka seetõttu, et üleeile köögi ümber tõstsin - et asjad ja ruum mu ümber mind rohkem toetaks**.

Mis on need asjad, milleta ma elu ette ei kujuta? Mis on need asjad, mida ma igatsen? Miks?

Üldiselt on kaks suunda. Esiteks on popp olla hirmus vaimne ja mitte klammerduda asjadesse. Vastupidine suund on upitada oma tähtsust asjade abil - autod jms. Tegelik elu käib loomulikult kahe vahel balansseerides. Mulle on asjad olulised küll. Mitte niivõrd staatuse jaoks, aga mugavuse pärast. Kui mul on turvaline, mugav ja ilus majapidamine, siis on mul ju seal hea olla, loogiline.

Suurematest asjadest omaksin hea meelega tükikest maad ja sobivat onni sellel. Omanik tahan olla just seetõttu, et see on turvaline - üüripind on kellegi oma ja omanikul on õigused, näiteks õigus üürileping lõpetada.

Väiksematest asjadest on tore, kui on mingi liikuvvahend, ma olen hetkel täitsa rahul oma tillukese igivana Golfikesega. Auto võib olla, aga jalgratas peab olema, on muidugi ka.

Ääretult olulised omamisobjektid on tööriistad. Kvaliteetsed, vastupidavad, mugavad. Saag (Husqvarna), relakas (Bosch), väike lintlihvija, kirves (Fiskars), peitlid (Stubai ja Kirschen), graveerimisaparaat, õmblusmasin (Husqvarna), korralikust terasest millimeetrised kudumisvardad, isa tehtud roostevabad heegelnõelad... rida jätkub. Iga uustulnuk on oodatud ja hoitud. Teiseks on olulised korralikud materjalid - tamme-, männi- ja pärnapakud, naturaalsetest ja ka sünteetilistest materjalidest lõngad, kangad, paber, pliiatsid, akvarellid (Leningradi omad), õlivärvid, alusraamid ja lõuend... loetelu jätkub.

Aga elu ainult töö (ja hobi) ei ole. On ju ka olme. Väga oluline omamisobjekt praeguses elukohas on näiteks emailämber joogivee jaoks. Kaanega ämber solgi jaoks. Eile kruvisin käepärastest materjalidest kokku pingikese veeämbri ja pesukausi jaoks, see teeb ka rõõmu. Elektripliit, mis erinevalt eelmistest ikka veel töötab (aitäh, E.!). Veekeedukann, 11 aastat saab just täis sellel konkreetsel eksemplaril. Keraamilised nõud (andke mulle korralikust savist ja portselanist nõusid ja ma muud ei tahagi...), roostevabaterasest söögiriistad. Roostevaba supipott. Malmist wok-pann, alumiiniumist kuppelkaanega - sellega saab kõike teha - ka ahjus! Külmkapita ei kujutaks elu hästi ette. Aga elu on ju ka köögist kaugemal. Hea villane vaip põrandal teeb mind rõõmsaks - siin oleks muidu külm. Korralik voodi, mille vedrud ei sooni ribidesse. Mõnus tekk (võib ka mitu). Padi. Ahi! Kuidas ma küll ahju ära unustasin? Ma ei kujuta ette, kuidas on elada ahikütteta! Selleks, et käesolevas kliimas ellu jääda, ei piisa ahjust - riideid ja jalanõusid on ka vaja. Ma usun, et sellega olete kõik nõus - korralikud vastupidavad mugavad riided ja eriti jalanõud on kulda väärt.

Nii, olme on ka suurelt osalt üles märgitud (ja palju ka märkimata). Aga ega see ju veel kõik ei ole, mis silma ja südant rõõmustab. Raamatuid on ka tore omada, kuigi suuremalt osalt käin neid raamatukogus laenutamas - kõike ei saa [Euroopa putukate raamat on välja müüdud :( ]ja kõike pole tarviski päriseks ahnitseda. Aga sõlgedest ei saa mul vist kunagi küllalt. Olen neid ostnud osta.ee-st kokku, siis osa jälle ära kinkinud, osa on ka päritud-kingituseks saadud-ise tehtud. Kokku on hetkel ligi 30 neid :)
Toataimed on toredad. Kogu piirdub esialgu kõigest paarikümne taimega, sest ruumi selleks eriti pole***.
Üks kogumisobjekt on mul veel. Sallid ja rätid. Ega ma seda enne mõistnudki, kui läinud sügisel kappides suurpuhastust tegin ja ühestki rätist loobuda ei raatsinud... Ega ma neid palju kannagi. Lihtsalt hea on teada, et alati on kapist sobiv pehme ja sõbralik riideese võtta, kui näiteks hilissügisel matkata on vaja ja peakolu ning kõri sissemässimist vajavad. See kogumiskirg ongi alguse saanud matkadest ja kujutegemise algusaastatest, kui sügisel veel väljas tööd teha sai, aga ennast korralikult sisse pakkima juba pidi. Ilus, parasjagu suur ja pehme India päritolu puuvillane rätik tekitab kirge :)
Neid pisividinaid, mis siin silma rõõmustavad, on veel. Näiteks küünlajalad. Minu maailm on turvaline, kui igas ruumis on ootel vähemalt üks küünal sobival jalal. Näiteks selline. Mitte, et ma neid igapäevaselt kärsataksin, aga olemasolek on oluline.
Üks liik asju on veel, mida ma oman, aga mis ei ole kuidagiviisi praktilised. Ometi väga kallid. Need on vanaema fotoalbumid, mõned tema tikitud käterätid, vanaema õmblusmasin, vana-vana-vanaema riidekirst, vana-vanaisa õliluisk ja piibel, kus on ilusti kirjas vanaisa ja tema õdede-vendade sünniajad ülemöödunud sajandil. Praktilisi pärandusasju on ka - vanaisa tehtud laud, mille jalaks on kapike, jalanõude pink-kapp ja kapp riiuliga (algselt tarvitatud raamatute hoidmiseks, mul on praegu köögis). Ja vanaema korjuga tool, mille kursustel ise pulkadeks lahti võtsin ja kokku panin. Uuemad mööbliesemed on ka toredad ja praktilised, aga mitte nii hingelähedased.

Siiani kirjutasin asjadest, mis mul on olemas ja millest tunnen rõõmu, olen tänulik, et saan neid omada ja kasutada. Aga osa on puudu ka. Näiteks korralik fotokas. Diivan. Veevärk ja pesumasin. Oma kodu. Rohkem ei tulegi nagu meelde hetkel...

Paistab, et seis on täitsa hea - olemasolevaid ja rõõmustavaid asju on palju rohkem, kui puuduolevaid. Küll need ka tulevad :)

Marta kirjutas.
** Aitäh, Aidi! See oli igati väärt mõte, imelik, et ma kõigi nende aastate jooksul ise selle peale polnud tulnud...
*** Istutasin täna neid ümber, mõnda sai ka jaotatud. Kaaren, kui Sa ikka veel soovid havisaba Golden Flame, anna märku! See ootab Sind.

6 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Sinus on piisavalt väge, et energiad enda kasuks tööle panna :) Oma kodu pead Sa saama ja siis on vist tõesti kõik olemas. Lugesin ja mõtlesin veel tükk aega. Üldiselt on meil üsna sarnased vajadused asjade osas ja olen ka seda meelt, et asjadeta ei saa aga asjade pärast oleks tobe. :)

Lendav ütles ...

Tahtsin veel paar sõna kirjutada ka rahast - eks ole seegi ju asi, mille saamise nimel kõvasti pingutatakse. Raha on tore küll, aga iseenesest rahahunnikud raha enese pärast mind ei paelu. Mind paelub see, mida selle rahaga teha saab. Mind huvitab pigem tulemus. Kuidas ma selle saavutan, see polegi nii oluline. Lugesin üles nimekirja tööriistu, lisasin markegi. Aga ega siis see ei ole oluline. Oluline on, et tööriist on kvaliteetne ja vastupidav ja ma saan sellega midagi TEHA. Rahaga on sama lugu. Oluline on, et raha piisavalt jaguks ja et see oleks kvaliteetne (ostujõuga), siis saab selle abil midagi teha. Kõige lihtsam viis midagi saada (tööriistu, materjale, fotokat, diivanit, kodu) on see raha eest osta. Samas ei ole see ainuke viis. Palju asju liigub kingitustena näiteks. Või naturaalmajanduslikult, raha abiks võtmata. See on ka põhjus, miks ma otse postitusse raha-teemat sisse ei osanud kohe kirjutada, raha ei ole nii tähtis - see ei tulnud esimese raksuga meelde.

kaaren ütles ...

Kaubamärgid, eriti hilpude osas, on tihti räigelt ylehinnatud, aga tööriistade osas on see ainus asi, mis tagab kvaliteedi.
Naturaalmajandus on mõnus võimalus, aga see eeldab majanduslikult mitmekylgsete eluvormidega yhiskonda. Olgu kiidetud ahned inimesed, kes koguvad rohkem koli, kui nad vajavad, ja siis myyvad tarbetuks osutunud tööriista odavalt oma vaesemale kolleegile. Olen niimoodi hankinud nii mõnegi vidina ja riista.
Samas, on asju ja nähtusi, mis oma olemasoluks vajavad suurt töömahtu. Kes ei ole asjaga kokku puutunud, ei suuda seda hinnata. Ma ei saa aru inimestest, kes arvavad, et piim tuleb kraanist ja kyttepuud hyppavad ise halgudeks, metsamees ainult on ahne ja paha.
Maal on 1+1=2 miinus loodusjõudude tehtav kahju, aga linnas tänu kollektiivi jõule ja kergemini kättesaadavamatele tehnoloogiatele 1+1=3, 4 või ka 79.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Võimalik, et mäletan valesti, aga paar aastat tagasi sa küll mingit veevärki ei tahtnud. ;)

Lendav ütles ...

Ma olen alati veevärki tahtnud. Tõsi küll, mitte kirglikult, aga siiski olen tahtnud. Mitte niivõrd kraanist tuleva vee pärast, kuivõrd automaatpesumasina paigaldamise jaoks. Aga see ei tähenda, et ma oleksin nõus loobuma kaevust. Kaevu ma armastan. Kui tuleb korralik tormi-ilm, pole midagi rõõmsamat, kui teada ja tunda, et elu edeneb ka ilma elektri ja kraaniveeta.

Sellest kaevust, mis hetkel mu kasutada on, on käinud joogivett viimas mu isa, sest nende kaevu vesi nii hea maaitsega polnud. Sõbranna, sest nende piirkonnas on üks puurkaev küla peale ja elektri puudumisel on nad kuival (ja tormiga seda ikka vahel juhtub). Ja mu endine töökoht viis ka mõnda aega siit joogivett, sest torudest tulev vesi ei kõlvanud inimesele joogiks.

Skarabeus ütles ...

Kuidas ma küll kahetsen, et mul pole ei maja ega meest.ENAM.Olid aastad,kus ma elasin majaosas, see konnakompositsioon olnuks VÕRRATU minu aias!Kahjuks ei lugenud ma sel ajal blogisid.