Kolmapäev, 30. mai 2012

Keelekas

Rahvusvaheliste inimestega suheldes saab ikka kildu. Nii naljakas on kuulata, kuidas kohalik küla-ärikas võõrkeelsele majaomanikule kinnitab: "tomorrow будет"! Ja püüab selgeks teha, mis summa suuruses talle raha võlgu ollakse: "two ... шесть ... zero! ", ise iga sõna järel pausi pidades ja õiget tõlget otsides, igaks juhuks sõrmedega õigeid hulki kinnituseks viibates.

Ega ma isegi parem ole. Puuliikide kirjeldamisel kipub mälu lühike olema, isegi kui puu nimi kusagil mälusopis täiesti olemas (paraku peidus) on. Nii me siis räägime Jure ema Irenaga samamoodi vene-inglise suppi. Pika jutu rääkisime береза-tree`st... Birch on ju sarnane küll, aga vot, kinni kiilus keelemälu. Mõlemal.

Olen õppinud inglise keelt päris pikalt ja palju, kuidas see siis nii juhtub, et reaalses vestluses ei anna äkki üldse aru, kas ma räägin minevikus, tulevikus või olevikus ja kas räägin meestest või naistest? Ikka veel on nii kerge segi minema - he ja she... it veel sinna otsa.

Lõpmata keelekas. Ise ka ei tea enam, mis keeles mõtlen ja räägin ja unesid näen...

1 kommentaar:

konn, lendav konn ütles ...

Kõik on kinni praktikas ja suurus ei oma mingit tähtsust!
:D
Et mida rohkem räägid, seda sujuvamalt läheb ja pole vahet kas ingliis, deuuts või setu murre.
Pikematel Soome-töö aegadel olen isegi unenägusid soomekeelsetena näinud ja kuskil reisil olles hakkab ingliis sujuma teisel-kolmandal päeval.