Ma olen nii väsinud, et süda on paha. Ja ma ei taha tööl olla. Üldse. Aga kui ma mõtlen, et teistes töökohtades käiakse kõik argipäevad jutti, mitte üle kolme päeva, nagu mina, siis... Siis ma tahaksin olla hoopis imik, kellel ei ole mingeid kohustusi ja vastutust ja keegi teine teeb kõik minu eest ära. Ja ma ei tea kuupäevadest ega kellaaegadest midagi. Ja sellest, et on mingi ogar kohustus käia regulaarselt tööl, poleks õrna aimugi.

Tegelikult tahaksin ma jälle puhkust. See nädal kevadel oli ikka häbemata vähe. Tahaksin vahetevahel mitu ööd jutti magada. Tahaksin teha neid asju, mida hing ihkab, mitte seda, mida ülemus käsib. Tahaksin ametlikku lõunapausi (tegelikult ma saan küll selle, kui ma küsin, aga täna ei olnud aega küsida ja ma olen siin letis juba 14 tundi jutti ja söönud ühe kiirsupi, mis tundub millegipärast ütlemata hale).

Tahan koju. Ja siis kodus oma tuba, mis ei oleks läbikäidav, nii et ma rahulikult magada saaksin.

Peale selle tahaksin ma rahaga paremini läbi saada. Mul on sellega mingi kamm. Nii palju ebaterveid uskumusi olen oma lühikese elu jooksul kokku korjanud, et see läheneb juba mingit serva pidi patoloogiale. Kas keegi teab mõnda raha-terapeuti? Odavamat? Soovitav oleks, et ta mitte ei võtaks, vaid annaks? Ah? Ei tea? Mina ka mitte. Eks siis tuleb ikka ise kuidagi endaga hakkama saada.

---

Käisin täna veel töölt läbi, ühe grupiga viburajal sääski söötmas. No mul oli ikka eile lihtne päev, tänasel letis olijal on põrgu. Esimese asjana soovis korraga sisse kolida 100 inimest (erinevatest gruppidest - laskjad, rattasõitjad, matkajad...) ja siis ütles kohe arvuti üles. Vist nüüd lõplikult. Paabel!, ütles Oskar, kui linnake selja taha jäi... (vaba mälestus Lindgreni "Hulkur Rasmusest")