Aga tahaks.
Täna terve päev on kummitanud "pulmad ja matused, pulmad ja matused...". Nimelt tööl olen. Päeval oli üks matus ja nüüd on kaks sünnipäeva kõrvuti saalides. Kui, siis korraga, ikka, muidugi. Ja siis oli täna järjekordne linnasaunapäev ja peale selle kolis uus ülemus kabinetti sisse, vana ülemus kolis kõrvalkabinetti. Isegi šampus tehti lahti. Ja mu tööarvuti vahetati teise vastu välja, mis ei ole küll uuem, aga lihtsalt veidi vähem ära hooratud. Nüüd ma siis otsin arvutit mööda taga kadunud dokumente ja leian ikka siit-sealt mõne ripakile jäänud tabeli, mida me regulaarselt täitma peaks, aga arvuti ei suuda seda avada vms. Arveid välja trükkida ta ka ei suvatse. Elu on huvitav.
Elu on isegi veel huvitavam, aga need on just need asjad, millest ma üldse kirjutada ei saa või ei taha...
Aga sellest võin ma kirjutada küll, et eile sain ma kätte tunnistuse, mis kinnitab, et ma läbisin edukalt massaažikursuse. Sihukese lühikese, 6 päeva kestis. Aga siiski. Mul on nüüd PABER, ma ei ole niisama posija ja susserdaja! Nüüd on mul ametlik luba inimesi käperdada. Olge siis hoiatatud.
Veel olen ma saanud kinnitust, et mina see olengi, kellel on daami käed. Nimelt on daam see, kelle küüntel küünelakk iial ei pragune. Jah, tõesti, seda ei juhtu, sest ma ei laki küüsi. Ja peale selle mul küüned üldiselt ka ei murdu, sest nad on nii lühikesed. Sellest, kui ära kriibitud mu käed on (nagu parm oleks kibuvitsapõõsasse kukkunud), ma parem ei kirjuta. Juurikatega töötav daam, mägraga lähedases suguluses.
Magada tahaks. Aga seda ei saa niipea.
---
Öötööst on pisut kasu ka. Nokerdasin siin pisut ja lõpetasin (enam-vähem, haagid on veel ette õmmelda) veebruari algusest töös olnud juba eepiliseks kiskuva heegeldise. Rohelisetriibulise väikeste oranžide ja tumepunaste ja veel väiksemate erkpunaste aktsentidega. 5 erinevat rohelist tooni. Kokkuvõttes näeb asi välja nagu varjeriietus sügiseses rabas. Jakk, mis on vist juba peaaegu mantel. Ma olen rahul. Pildi riputan ka kunagi lähitulevikus üles.
Sellega seoses ka paari päeva tagune unenägu. Taustaks niipalju, et tundsin ennast juba enne kuidagi kehvasti. Niisiis uni: nägin enda ees triipe, mida ma pidin üksteise kõrvale sobitama. Neidsamu jaki triipe. Ja see oli minu tervis, mida ma niiviisi tekitasin. Vahepeal sattusid mulle kätte ka poolläbipaistvad sinakad ja hallikad ribad, aga kui need sobimatusse kohta panin (need olid mingist teisest süsteemist) hakkas kohe väga halb. Harutasin siis kohe sassi läinud osa laiali ja püüdsin süsteemi järgida (nagu pusle...). Sinised ribad jätsin ilusti kõrvale, et neid hakkan laduma siis, kui süsteemile pihta saan. Sinised kahvatud ribad esindasid mingit teist osa minu tervisest. Ja nii see jant käis mõnede ärkamistega ja jälle samasse unne vajumisega terve öö. Huvitav selle une juures oli, et ma ei näinud ennast - ei enda käsi ega midagi, ainult ribad, mida siis vist mõttega liigutasin. Maastik ka ümber puudus, oli ainult udune mittemidagi.
Hommikuks oli rohelisetriibuline süsteem enam-vähem koos. Hea tunne oli. Midagi sai endas korda tehtud, ma loodan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar