Teisipäev, 22. mai 2012

Ullumaja

Jälle tööl, nagu ikka. Ega kodus olles suurt arvuti ligi ei jõua.

Paistab, et kõik on lahti sulanud. Nüüd on sulanud lahti lätlased, kes gruppide viisi käivad Tartus, küllap AHHAAs ja muidki kenasid kohti pidi ja on siis meid odava majutusena leidnud. Aga tühja neist lätlastest, minul on hetkel juhe koos sellega, et ma oleksin põhimõtteliselt pidanud täna jõudma ka õue õõnestatud puutüvedesse lilli istutada, lillikesed on juba mitmendat päeva kastides ja ootavad peenart... ja mina ka ei jõudnud. Nüüd on juba pime ja ma ei saa - kurat võtaks - inimesi sisse registreerida, võtmeid jagada, arveid trükkida, kui ma samal ajal näppupidi mullas olen! Ja päeval, ilusa heleda ilmaga, passisin ma siin majas ja lõpetasin nädalavahetuse kahjude elimineerimist (arvuti oli kaks väga kiiret päeva katki ja kõik tuli tagantjärele ära teha).

Täna oli siiski niipalju rahulik päev, et sain isegi pisut pausi välja kaubeldud. Ja mitte lillede istutamiseks siia ukse ette, käisin hoopis Pulga oja vulinat kuulamas, korrakski. Hetkeks telefonidest ja meilidest ja kõigest sellest kaugemale. Nii kaugele, et isegi see maja siin ei paistnud puude tagant minuni. Lausa 200 meetrit vist tuli ära. Progress.

Jure juures on aga ikka jätkuvalt huvitav. Tööd jagub. Naelu puude sees ka. Eile sain ühest saehambast lahti, siis veel murdsin igaks juhuks kirvevarre ära ja töökingal tuli tald ka lahti. Ja saag ei tahtnud enam seisma jääda, mingi juhe oli lahti. Selle peale ma lõpetasin töö enne, kui veel midagi oleks rebenenud. Nüüd on asjad juba enam-vähem korras, kingad viskan ära, juhtme tinutas kallim kinni, homme ostan uue saeketi ja -lati. Ainult kirvevars ootab veel paremaid päevi. Ülehomme lähen jälle saagima.

Peale huvitavate arengute tööriistadega on huvitav jälgida ka mehi. Töömehed objektil on veel enam-vähem mõistetavad, aga need tüübid (kälimehed või mis iganes), kes mööda küla ringi rallivad, joovad ja mölisevad ning sealt maja juurest aeg-ajalt läbi rändavad, neid ma vaatan nagu mingeid loomakesi. Kuidas omavahel ärbeldakse, enda tähtsust upitatakse, ennast õigustatakse ("ma lõõgastun, saad aru?"), on lihtsalt veider. Haiseb, möliseb ja kingib ettejuhtuvatele naisterahvastele (mina olin seal küll hetkel ainuke) peremehe peenralt varastatud tulbi, millega mul, tööinimesel pole sel hetkel midagi peale hakata... Siis tõmmatakse bemmi kummide (tegelikult oli küll mingi Audi jeep) vilinal uttu, et tunni aja pärast tagasi olla ja veel kõvemini möliseda, haiseda, mulle külge lüüa, teisi mehi maha teha... Milleks? Õnneks on objektil ehitavad tüübid, kes minuga ka alguses rääkida ei osanud/tahtnud/julgenud, väga normaalsed. Lihtsad, asjalikud tööinimesed. Ma loodan, et ma neid purjus peaga nägema ei juhtu, muidu jään ka sellest heast muljest ilma.

Lastest aga ei tea midagi. Täna ütles Kauri treener, et Kaur pidada nädalavahetusel Männiku lasketiiru võistlustele minema... Miks mina sellest midagi ei teadnud?! Helistasin poisile, küsisin üle, ta olevat mulle laupäeval rääkinud... Aga ma olin siis nii läbi eelmisest tööpäevast, magasin suurema osa päevast maha, et ei mäleta mitte midagi. Võibolla tõesti rääkis...

Ullumaja.

Kommentaare ei ole: