kolmapäev, 2. mai 2012

Saaremaa

Eilse päeva tähthetkede hulka kuulub ka uue saare avastamine. Tegin mina rahulikult tööd, vahepeal puhkasin pisut ja kooserdasin ümber Jure maja, päikse kätte, järve poolsesse külge. Ja mis ma näen! Neiu muutub tuviks! Ei... päris nii ikka ei olnud... ... Järve peal on saar! Ja ma ei mäleta, et enne oleks olnud. No imestan, et kas ma lihtsalt ei mäleta, või mis?! Kutsun sõber Morfini seda imet kaema, temagi imestab, järelikult ei ole ma (üksi) hulluks läinud. Küsin muu jutu hulgas, et millal peremees Jure maja juurde tuleb, oleks vaja mõni jutt sirgeks rääkida. Tema ei tea täpselt, aga kinnitab, et Jurele see saar küll ei meeldiks. Ja siis, nagu käsu peale, on majauksel Jure. Vaatab järvele, silmad üllatusest ümmargused, juuksed püsti ja kostab pahakspanev hüüatus: What is this?! Morfin kinnitab, et see olla Saaremaa. Ja et see on kamuflaaž, küllap on seal salajased luurajad. Nalja kui palju. Aga tuli välja, et saarekene ei ole seal sugugi uus nähtus, see oli läinud aastal ka ringi ujunud, kuni vallatu tuulepäine tegelane mootorpaadiga ühte kaldasoppi ketti pandi. Nüüd oli tüüp lahti rabelenud ja uitas rõõmsalt mööda järve ringi. Nagu kitsekene. Absoluutselt sõnakuulmatu ja vahva iseloomuga saar. Jure võiks sellele saarekesele natuke teraapiat teha, äkki rahuneks maha?

2 kommentaari:

kaaren ütles ...

Ohhohhoi!

Morgie ütles ...

Meenub doktor Dolittle ja ujuv saar...