Pühapäev, 3. juuni 2012

Aike

Mingi taud tabas meie maja. Kõigepealt Lagle, kes läinud esmaspäevast kodus on olnud ja niipea, kui tema vähe kobedamaks sai, mina kohe ära kukkusin. Eile olin üsna koomas, täna juba seisan jälle püsti! No mida tahtagi, kui ilm väljas on just viirushaigustele parim - soe talveilm. Homme oleks hädasti vaja juba elus olla.

---

Vahepeal, kui Laglel enam palavikku polnud ja mul veel polnud, vedasin tütrekese juuksurisse. Pikad juuksed kadusid nigu niuhti juuksuri prügikasti, plika on nüüd poisipäine, punasteriibuline. Ise käisin pisut varem pügalas, nii et kunagi triibutatud salgud täppideks said. Kallim vaatas ja ütles, et neil olla olnud kunagi täpselt selline täpiline kana... Panime nüüd Laglega pead kokku, vaatasime peeglist ja naersime - punapea ja kanapea!

Kõige ootamatum oli aga see, et Lagle ei näe enam sugugi väike välja, nüüd on juba täitsa neiu ja samal õhtul peale juuksurit läks riidekapp sorteerimisele - mitte midagi ei ole selga panna!

Nii nad kasvavadki. Vahetevahel üsna märkamatult, siis aga äkki, pauguga.

---

Ja kuidas nad veel kakelda oskavad! Lastest ikka räägin.

Kommentaare ei ole: