esmaspäev, 14. mai 2012

Noppeid

See programm, mäletate, mille üle ma virisesin, ei ole sõbralikumaks muutunud. Käitub nagu Šveitsi juust, auke korralikult täis ja iial ei tea, millisest august kuhu välja jõuab ja kas käigud omavahel ka ühendatud on...

Veel olen ma kunagi olnud kergestimõjutatav ja andnud ühe allkirja. Õppelaenu käenduslepingule. Ammu. Nüüd on siis kahetsemise aeg. Lõplik kahju ei ole veel selge. Praegu on veel päris suur võimalus, et see piirdub närvikuluga. Aga - mul on kohhutavalt kallid närvid!

Mingine tõvevirvendus on ka minust üle käinud. Palavikuta, lihtsalt hootise kurnatuse näol. Kurk valus, lümfid üleval, lihased nõrgavõitu (ma ei jaksanud saagi tavapäraselt tarvitada!), ihu kohati (sääred jm punktid) väga hell... Nüüd on juba parem. Vist.

Vana ülemus on oma kohalt tagasi astunud, uus noor värske vemmeldav veri on tema kohta täitma tulnud. Täna oli ametlik tervituskoosolek. Õnneks jäi ka vana ülemus majapidamisse alles, kohe tugevam tunne on.

Vahetevahel tundub, et ma ei kõlba millekski. Siin töölgi saan kuidagi ju hakkama, läbi pideva eneseületamise ja kergemaks vist enam oluliselt ei lähe. Ma ikka veel kardan inimesi, kardan vastutust, kardan otsustada, kardan öelda välja ebameeldivaid asju... Ja enamasti vist suudan nende asjadega kuidagi toime tulla, aga kui vähegi võimalik, siis ikka viilin. Läbirääkimised, organiseerimised, otsustamised, kõik need on nii rasked, lõpmata rasked ja valulikud minu jaoks. No võibolla olen valel tööl. Aga milline töö siis...? Kindlaksmääratud reeglite ja struktuuriga töö on selles suhtes turvalisem, ma ei pea ise midagi leiutama ega otsustama. Jah. Aga samas ma ei salli silmaotsaski rutiini. Nii ma ennast lõhki tõmbangi. Üks lõpmata pirtsakas ja samas hale kuju...
Kus saab õppida otsustusjulgust? Või osta? Või vahetada millegi vastu? Enesehaletsuse võiks täiega vabalt ära anda selle eest.

Jah, ja te võite mind nüüd kõik mädanud tomatitega pilduda, aga ma ei jõudnud eile lilledega ema juurde. Ma käisin saagimas ja siis peale lõunat roomasin koju ja kukkusin meelemärkusetult mõneks ajaks voodisse. Ärkasin alles hilisõhtuks pikaldaselt ja valulikult, et varsti ööunele minna. No vähemalt ma suutsin mobiliseerida oma lapsi niigi palju, et vanaema varakult kenasti kokkukritseldatud kaardi sai, kus kõik meie pisikese pere liikmed peal olid - Põrrini välja. Ise ei ole ma enam ammu mingeid lilli ära teeninud. Te võite mu maha kanda. Ega ma ei jaksagi enam ammu kodus muud, kui magada, et siis ärgates tormata kuhugi ära, olgu siis siia lasketiiru tööle või kuhugi saagima...

---

Vaatasin panka. Palk on tulnud. Arved tahavad maksmist... Nutt tuleb peale, sest see, mida ma näen, on nii ebaloogiline... Kõige jaburam on see, kuidas ma lähen poodi, ostan piima ja leiba, lihtsalt, ikka on ju vaja, ja nii ju enam-vähem iga päev. Süüa tahaks ju ikka. Pood pole kaugel ka, transpordikulusid pole. Otsin odavaima piima, vahin silmad punnis peas leiva hindu, makaroni hindu jne, jätan pooled toiduained, mida võiks, ostmata. Ja ikka söön ma ennast järjest vaesemaks ja vaesemaks... 6 eurot arvet, mille eest? Või koguni 10?! Küllap annaks ka veel odavamalt süüa, kindlasti annaks. Aga selleks peaksin ma oluliselt rohkem kodus olema ja söögivaaritamisega tegelema. Aga ma ei suuda. Ma vihkan seda maja, seda kitsast ja pimedat kööki. Ja mul läks laua-elektripliit jälle katki. Jälle. Nagu needus oleks peal nende pliitidega. Ma ei mäleta, mitu pliiti ma olen parandanud ja lõpuks ära visanud nende 8 aasta jooksul, mis ma seal elanud olen. Viimase aasta jooksul on vist 3 või 4 katkiminekut. Sügisel ostsin uue, see pidas vastu 1,5 kuud. Siis võttis pikalt aega, enne kui keeduplaat sai ära vahetatud ja nüüd on vist juba 3 kuud töötanud, pikalt kah juba, nüüd kärssasid mingid juhtmed läbi. Sõbranna soovitas hulgilaost soodushinnaga paarkümmend tükki varuks osta. Suvel ju ei jaksa kogu aeg puupliiti ka kütta, et süüa teha, jube palav hakkab lõpuks...

Aga muidu on kõik hästi.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

äkki sa peaksid gaasipliidile üle minema?
a kui tõsiselt rääkida, ehk ei ole viga pliitides, vaid elektrisüsteemis vm?
G

kaaren ütles ...

MA TEAN, MIDA Te tunnete.
Loll ja pateetiline, aga t6si.
Enda tyhisuse ja n2rususe pidev tunne segab elamist ja muudab kogu maailma nii m6ttetuks. Siis on iga v2ike armas asi, tegevus v inimene kullakaaluga, kuna annab elule veidigi v2rviraasukesi. Samas, kui pisikegi eba6nn sunnib sind viskuma masenduse, valu ja viha l6putusse musta kuristikku.
Lollid proportsioonid, aga looduse, st aju ainevahetuse vastu ei saa. Soovin Sulle... mitte uut pliiti, aga v6imalusi selle ja m6negi muu asja tekkeks, suve88d on t2is imesid:)

Lendav ütles ...

Mul on kena lauagaasipliit, aga see on kolmekohaline ja kui ma selle lauale paneksin, jääks söömise ruum veel ahtamaks. Niigi me ei ole selle 8 aasta jooksul vist kordagi lastega ühise laua taga sööma mahtunud... Köök on aga nii tilluke, et jalgadel pliiti pole kuhugi panna. Nokk kinni, saba lahti.

Üks lahendus siiski silmapiiril on :)