Neljapäev, 21. oktoober 2010

Õpilane Kiir

Astusin täiskasvanud õppurite auväärsesse ritta. Hakkasin käima kursusel "Majutusasutuse administraatori täiendkoolitus". Põnev, eksole? Väärib kadestamist. Esimene päev möödus edukalt, ellu jäin.

Peale selle leidsin paar päeva tagasi konstruktiivse viisi oma emotsioonide ja mälestuste töötlemiseks, et need ei sunniks mind enam käituma nagu robot. Mõistsin, et minu kõige suurem hirm on üksijäämine, hülgamine, mille külge siis kinnituvad rõõmsasti kõik teised kompleksid (alaväärsus jne). Ma olen neid asju harutanud mitmeid aastaid, pusa on tundunud väga väsitav, vahel lausa lootusetu. Ja nüüd - paar tundi tööd ja - klõks - see hakkas hargnema, nagu värskelt kootud sokk.

Uus hingamine. Vähemalt selleks korraks. Heh, sokisahtel on suur, see oli alles esimene sokk... ja kui mul lõpuks kõik ära õnnestub harutada, mida ma siis jalga panen?!

29 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Kood uued soojad sokid kvaliteetsest jalga toetavast materjalist, ilma hirmu ja muude koletunneteta?

Väike Nõid ütles ...

Jõudu harutamisel!
Ära uute sokkide pärast muretse..

Väike Nõid ütles ...

Jõudu harutamisel!
Ära uute sokkide pärast muretse..

Morgie ütles ...

kas ta vastupidi ei ole? enne alaväärsus ja siis hülgamishirm? muna või kana?
vahet pole tegelikult. kumma enne kätte saad, sellest alustagi

Lendav ütles ...

See võib mõlematpidi olla. Näituseks võib alaväärsus just tulla üksijätmise kogemusest - mõistmisest, et tee, mis tahad, ikka minnakse ära ja jäetakse maha... järelikult ma pole väärt, et minuga arvestada.

Aga juba tekkinud alaväärsus toodab hülgamishirmu järjest juurde.

Lendav ütles ...

Jah, ja siis hakkavad kompleksid paljunema ja hargnema, algab jaht lugupidamise ja poolehoiu järgi. Tuleb absurdne soov olla kõigile meele järele, sest muidu jäetakse ju maha jne.

Minu kogemus ütleb, et kõigepealt on kogemus, siis järgneb sellele valesti või puudulikult tõlgendamine ja - kompleks ongi tekkinud! Hämmastav, kui palju sellist jama pärineb lapsepõlvest, minul sellistest juhtumistest, mida ma ise tervenisti ei mäleta, aga ema on rääkinud. Suutsin lõpuks meenutada neid hetki, kus on (hoolimata sellest, kuidas vanemad on püüdnud mulle olukorda selgitada) totaalne hirm, üksildus, mahajäetuse tunne, paanika. Ja ma kardan sama paaniliselt selle tunde kordumist, kartsin siiani. Ise imestasin, kuidas ma ei ole suuteline vastu võtma, päriselt aru saama teise inimese kinnitusest, et ta ei jäta mind maha. Kõik aeg tiksus kuklas veendumus, et ma ei saa teda uskuda, sest mind jäetaksegi maha... Kuni ma jõudsin selle tundeni, mälestuseni lapsepõlves. Vaatasin selle üle nüüd, suurena, tegin enda ja oma mälestusega rahu ja - paanika on kadunud! Lausa kummastav tunne, kergendus, süveneb muudkui.

Kui nüüd muudel sellistel kahjulikel veendumustel ka sabast kinni saaks...

Kudzu ütles ...

Hülgamishirm võib tekkida väga varajases lapsepõlves enne veel, kui tekivad mälestused (ma mõtlen siinkohal kiindumusteooriat). Alaväärsus tekib ikka siis, kui lapsel on olemas arusaamine, et tema on tema ja teised on teised ja ta on kuidagi halvem või viletsam kui ülejäänud ja eelnev hülgamiskogemus annab alaväärsusele ainult hoogu juurde. Alaväärsus on minu arust pigem enese ja maailma vaheliste seoste tõlgendamise küsimus, pigem tagajärg, kui põhjus.

Sol ütles ...

Nii veider, sest reaalset hülgamis-ja üksinduskogemust vähemalt selles elus ei peaks sul ju olema. Samas, hirm üksinduse ja hülgamise ees on väga paljude inimeste jaoks suurim, selleks ei peagi oma elus midagi väga koledat ja hirmsat juhtunud olema.
Minu kogemused aga ütlevad, et oma hirmude põhjuste mõistmine, nende tõlgendamine ja lahtiseletamine ei muuda suurt midagi. Isegi teadmine, mida ja kuidas muuta, ei muuda suurt muud, kui enesetunnet natuke paremaks. Teadmise teoks tegemine ehk oma peas millegi muutmine on aga hoopis keerulisem.
Ent need on minu kogemused, mis, nagu ma olen märganud, kallite kaasteeliste omadest tavaliselt väga erinevad.

kaaren ütles ...

Ei ole, lgp pr Sol.
Minu kogemus, erakordne & ainulaadne, ytleb, et oma hirmude harutamine on ainult oma haavade jälle, jälle & uuesti lahtikisqmine, aga neile lahenduste ocimine, uued mõtted, erinevad päristegevused just see uus, erutav ning edasiviiv kyttimiskogemus, mida ma nii väga armastan (olgugi mu eripärade tõttu tegu väga väikeste ning ebaglobaalsete mõõtudega).
Noh, päriselu on see, et me kõik paraq kacume oma sisseharjunud turvalistest tegevustest kinni hoida, et maailmapilt liiga järsqdes muutustes ei peax kärisema.
lisax nyanss, et minu jaox isikliqlt on sõnal suur jõud, yxki fyysilise vägivalla kogemus ei ole mulle niipalju valusaid kogemusi tekitanud q kellegi poolt öeld/karjut laused või mu omad sundmõtted, ma olen ju sundmõtlemise geenius. Qna ma seda aga hästi tean, siis oskan sellest vahepeal ka ringiga ymber astuda, st vältida tegevusi segavat mõtiskelu. Seepärast ka - ei mingit sokiharutamist, pigem qduma!

Morgie ütles ...

Jou, beib! Sa ka nüüd õpihiir!

Lendav ütles ...

Konkreetne kogemus on olemas - mõned tunnid arusaamatust neljaastase lapse jaoks. Ei midagi enneolematut. Vanemad kolisid asju uude majja. Mina mootorrattale ei mahtunud, külgkorv oli kolitavat kraami täis. Ja nii ma siis seisin ja karjusin, kuni vanemad muudkui sõitsid edasi-tagasi. Jah, vanemad ju tulid tagasi, lõpuks said kolitud ja jäid. Aga tunne, see tunne ei kadunud kuhugi. Ma ei olnud enne iial üksi olnud.

Üks mälestus veel - olin juba koolilaps. Emal oli müoom, oli poole päeva pealt verejooksuga haiglasse läinud. Mina muudkui ootasin... keegi ei osanud või vaevunud mulle ütlema, milles asi on - kuidagimoodigi. Lõpuks küsisin õelt, ta ütles mokaotsast, et ema on haiglas. Mul on nii meeles, kuidas ma ema pilti vaatasin ja nutsin, arvasin, et ta sureb ära. Kui järgmisel päeval haiglasse läksime, ema kenasti rääkis ja omal jalal käis, hakkas kergem. Aga see tunne, et ma olen väike, et mina ei ole tähtis, et mulle midagigi öelda, mina olen väike, jõuetu, mulle ei pea midagi rääkima, mul ei ole õigust teada, kus on mu kõige kallim inimene ja kuidas temaga on... See tunne jäi alles. Tähtsusetu, mõttetu inimese tunne. Mina olen see inimene, kelle tunnetega ei pea arvestama. Mina olen see inimene, kelle vajadustega ei pea arvestama jne jne.

Eks selliseid väikseid kogemusi on igaühel, hulgim.

Hakkasin neid harutama, kuna need tunded on hakanud juhtima mu elu. Ma võin neid ignoreerida niipalju, kui kulub, aga nad võivad suvalisel hetkel jälle välja ujuda. Ettearvamatul hetkel. Ja ma ei suuda viimasel ajal enam midagi rõõmuga teha - need tegevused, mis on "omad" olnud, joonistamine, maalimine, saagimine, ei suuda enam tõrjuda mu sundkäitumisi. Ja kuna see hakkas juba üsna tüütuks muutuma, võtsin rännaku ette.

Aitas.

Ega lihtne tavaline mälestuste harutamine ei aitagi. See ongi ainult vana haava lahtiharutamine. Aga see vana haav tuleks kenasti puhastada, siduda kui vaja ja siis anda aega paranemiseks.

Valesti kootud sokk - kui ma ei saa seda lihtsalt minema visata - tuleb üles harutada ja sobiv kududa.

Igatahes sundkurbus on läinud. Paanika, ahastus, neid ei ole enam sellisel tapval kujul.

Järgmine sokk juba ootab - ma tahaksin ära lahendada oma vastumeelsuse igasuguse sunduse ja kohustuse vastu. Füüsiliselt olen ma terve - arstide juures on käidud rohkem kui küll. Aga niipea, kui tuleb kasvõi pisitilluke mõte maja koristamisest, igapäevasest töölkäimisest, ükskõik millisest tegevusest, mis on kohustus - tuleb lausa nõrkus peale ja süda läheb pahaks. See on mind saatnud juba kooiajast peale - aastaid polnud ühtki nädalat, kui ma oleksin terve nädala jutti koolis käinud. Ma lihtsalt olin surmväsinud, mis sest, et mind oli täiesti terveks tunnistatud.

Igatahes on ka see reaktsioon hakanud mu elu juba tõsiselt segama. Ma ei jaksa enam väsinud olla. Ja tööd tahavad tegemist, kui ma pean ennast absoluutselt kõigeks sundima, olen paari tunniga poolsurnud.

kaaren ütles ...

See on ju pesuehca loomeisixuse ning qnstniq jutt.
Ainult et ajaloo algusest saati on seda endale segamatult lubada saanud põhiliselt mehed, keda siis naised toicid, pesid ning ylal pidasid, koos 1000 totra kodutoimetsega. Härra aga võis segamatult puhata, maalida ning sõpradega napsiklaasi taga aega veeta.
Ning nyyd julgeb 1 naisisik öelda, et talle ei meeldi pulste peseda, kartult koorida ega kassas istuda, tahax hoopis välja puhata ning maalida...
Me mõistame ning toetame sind, aga lase seda ka seaduses ettenähtud isiqtel teha, eriti mis lastesse puutub. Su hea joone-, värvi- ning vormitaju on väärt enamat q koduseinte vahel kartulikoortes hallitada.

kaaren ütles ...

vastumeelsusest väga energiamahukate kohustusetega tegelda on juba raskem hakkama saada. see eeldab päris hea annuse võitlushimu kasvatamist ning mõnevõrra agressiivset sportlikqst, samas tuleb oluliselt vähendada hirmu "a mis nad nyyd minust mõtlevad/ytlevad". Näpuocaga teisi karakterivyrce ka, olenevalt isiq-receptist, ning ongi Uuem & Täiustatum Sina valmis. Mul on taolise enesekasvatustööga aeg-ajalt tegelda tulnud, suurtes & räigetes annustes.
Inimene on nagu tohutu riiul. Q kasvatad enddale mõne uue omaduse v joone, siis tuleb ta teiste juurde, mõnda teist eest tõrjumata. Ainult et elu lõpus on see riiul parasjagu koli täis ning juba praegu ma mõtlen, et millex kõik see sitt (mu peas)?

Kudzu ütles ...

Prouad Lendav ja Kaaren, kuidas oleks ühe väikese kunst kui teraapia töötoaga? Ma olen tähle pannud, et vahel tuleb end ise aidata, muidu võib kukkuda kuhugi, kust ei leia enam väljapääsu (mis ongi minuga juhtunud).

Lendav ütles ...

Kunst kui teraapia oleks midagi uut (praegusel hetkel). Värskendav oleks kunstiga tegelda millegi muu, kui kohustusena.

Anonüümne ütles ...

Jah.
Millised olexid kp-d? ning kohad?
K.

Kudzu ütles ...

Kuidas oleks mõne nädalavahetusega? Nädala sees muidu õhtuti olen ka täitsa elus. Minu pool võiks teha, mul siin ju suisa eraldi töötuba, üks molbert koguni. On pakkuda akrüüle, väga häid värvipliiatseid ja pastelle. Paberit tuleb orgunnida.
Teie pakkumised, prouased?

Lendav ütles ...

Mul on mingit paberit. Mitte just ideaalset (mingid trükikojast virutatud tundmatu otstarbega suured poognad), aga see-eest täiesti tasuta. Pastellide jaoks vist küll hästi ei sobi, libedavõitu on...

Nädalavahetused on minulgi täiesti mõeldavad. Laupäeviti käin küll peale lõunat lastekodus lastega joonistamas, aga muidu olen olemas.

Nädala sees oleks mõeldav näiteks teisipäeva õhtu, mul on enne seda Tartus koolitus ja umbes kella 5-st olen linnas ja vaba.

Kudzu ütles ...

Ma olen järgmisel teisipäeval Tallinnas. Nii, mõtleme veel...sel laupäeval ka Tlnas, aga pühapäeval see-eest kodus ja vaba.

Lendav ütles ...

Pühapäev oleks täiesti mõeldav. Minu poolt.

Kudzu ütles ...

Pühapäeval sobiks küll. Päeval oleks vist parem, on rohkem valgust.

Lendav ütles ...

Pr. Kaaren? Olete osanik?

kaaren ütles ...

Jaa, q kõigile sobib pyhapäev, siis mullegi tundub see parim olema erinevatel põhjustel. Teatud materjalivalik, nt a3, a4 paber, guashshshshsid, aqarellid, kriidid, plastiliin, teibid olex endal kaasa võtta. Või muud asjad, mis hetkel pähe ei tule.
Kas see või teine pyhapäev? ning mis kell? alates 10st?

Lendav ütles ...

Minugipoolest suvaline pühapäev. Kuigi väga kaugeid aegu ei julge lubada, lähemad pühapäevad on igatahes kindlamini kättesaadavad. See kõige lähem on kindlalt vaba.

Kudzu ütles ...

Teeme siis kohe. Pakun alates kellu 11-st, selleks hetkeks hakkab mu aju ka juba verd saama vahendid rõõmsalt kaasa ja mis peaasi, saate mind kindlasti õpetada tehnikate osas, mul läheb õpetust väga vaja. Mina võin jällegi harjutusi välja pakkuda.
PS Pr Kaaren! Ma olen kindel, et meie järeltulijad naudiksid üksteise seltskonda väga!

Lendav ütles ...

Rõemsa (või mis iganes tuju juhtub olema) kohtumiseni!

Morgie ütles ...

Noh, nüüd ma sadasin teie üritusele ette hoiatamata sisse, loodan et meeleolu ära ei rikkunud. Aga hea, et mu Kott mul lõpuks käes ikka on!

Lendav ütles ...

Ei, Morgie, ära põe, vähemalt minul oli küll hää meel sind ja Aivarit näha (olgu siis kasvõi nii lühikeseks ajaks).

Kudzu ütles ...

Igatahes! Prof Kott ei taha pealegi teiste inimeste Kotte enda juures pikalt hoida, teate küll, konkurents jne!