Esmaspäev, 16. november 2009

Miks ma endas urgitsen

Selle pärast ikka. Olen sellest juba ammu aru saanud, et endas kaevamine on kasulik tegevus. Vahel valus, vahel väsitav, aga kokkuvõttes alati tervendav.

Minu vana (lootsin juba, et igaveseks lahkunud) deprekas ilmutas ennast. Röögatas äkki, nii et korraks lausa kurdiks jäin. Mõtisklen siin nüüd, miks, kust ja kuidas. Vaatan, kuulan, jälgin ja - niipea, kui märkan, et hiilib jälle, kohe virutan esimese kättejuhtuva raske (võibolla terava) esemega! Toda aega ma enam tagasi ei taha, kui esimest (ja loodetavasti ainukest) korda arsti juures nutta ulusin ja ta mulle serotoniini tagasihaarde inhibiitori igapäevaseks tarvitamiseks välja kirjutas.

Aga muidu on huvitav aeg, võrreldes varasemaga on mul rohkem kogemust ja suudan enda seisundit paremini hinnata, nii füüsilist kui vaimset. Ja oskan sellega siiski palju paremini ümber käia, kui aastaid tagasi. Mul on täiesti hullumeelne plaan jääda psüühiliselt enam-vähemgi normaalseks inimeseks. Vähe sellest, mul on suisa maniakaalne plaan ollagi õnnelik inimene. Kirvest, andke mulle kirvest! [maha ma selle depreka-raisa löön, igavene libe limukas! jne ebaselge pobin, pea väriseb peenikese kaela otsas, silmad kilavad ja ila pritsib laias kaares...]

7 kommentaari:

Sol ütles ...

Mina olen psühhiaatritele ja -loogidele jätnud alati nii normaalse ning rõõmsa inimese mulje, et tablade asemel soovitatakse tavaliselt mediteerimist ja hingamisharjutusi.
Nojah, psühhiaatri-herra on tark mees, äkki tal ongi õigus.

(hüsteeriline vanamutt, mõtles noor mehine psühhiaatriaresident peale pr. Soli kabinetist lahkumist, läitis sigareti ja rüüpas lonksu konjakit...)

On minulgi neid päevi, kui must pilv kogu maailma endasse haarab. Aga varem või hiljem see ikkagi hajub.
Must pilv ei ole mingi kujund. Ma näen, kuidas see tekib, suuremaks paisub, lähemale tuleb ja kõik hämaraks muutub. See must pilv ongi minu nn. depressioon.

Anonüümne ütles ...

teinekord on see hoopiski jõud väljastpoolt sind ennast. Nagu loodusjõud, mitu tonni soolast vett, mida sa ei kontrolli kogu oma nn vaimujõust hoolimata, ei kaunite loodusvaadete, võlusõnade abil ega muusikalise mediteerimisega. See lasub kogu sinu isiql, paneb muidu nii rõõmsa & kepsaka keha valutama, hoiab su jalgu maa kyljes kinni, tõmbab vaiba alt jne. Siis pead sa kyll pöörduma moodsa teaduse ryppe & asuma peletama sedasama koledat, musta jõudu, mis tuleb su enda peast.
Tunnen rõõmu, et keegi on niisugust loodetavalt hooajalist asja võimeline ohjeldama, aga aqcet seisundit ei kontrolli meist keegi. Soovin meile kõigile pikka iga koos terve mõistusega, mida kahjux ei ole antud kõigile mu silma ees virvendavad inimesed, kelle jaox pole nn normaalset ilma enam olemas, vaid nende omad keeruqjud)
Trv veel 1 teatav hull.:P

Väike Nõid ütles ...

Oi, Anna (eilsest lähtuvalt on neid ennnnne seal palju-irww). Aga oi, kuidas tunnen sama asja. Ja ühinen selle seitsme peaga lohe hävitamiseks loodud tapatiimiga :)

Morgie ütles ...

daa, beibi. miski tähtede seis või koguni nakkus. mul ka. mitte nii hullusti, aga... sümptomid hiilivad tagasi. hall ja hõre esialgu, mitte must ja paks.
võitle, võitle, aga ära ennast varitsemisega ära kurna

Morgie ütles ...

Sol jätab absoluutselt kõigile inimestele eksitavalt normaalse, terve ja rõõmsa mulje. Aga meie muidugi teame tõde... :P

kaaren ütles ...

Samas, tõelised draamad, ajaloos kestma jäänud eeposed on alati olnud depressiivsed, kohutava lõpuga... ning terved, rõõmsad inimesed tundmatuna ajalukq kadunud...
mõtlen tänaseni kestnud qlsatest ning pidevalt uusi mundreid, st filmikehasid & raamatuvorme saavatest vana-kreeka myytidest. Oi-oi, q synged & julmad jutud, aga millised rõõmsad ning lõbujanulised inimesed neid rääkisid & armastasid!
Noh, nemad oskasid vahet teha sellel, mis on sinu sees, mis väljas. Põhjala endasuuristaja alati mitte, q sinu sees & ymber korraga on pime, qde kaupa.

Lendav ütles ...

Must pilv on väga reaalne kujund. Või siis tunne, nagu oleks kast pähe tõmmatud. Või tunne, nagu kobaks ringi kottpimedas toas, ust ei leia, akent ka mitte, lülitit seinal justkui polekski...

Mina sain oma pilvest praegu lahti. Ühtlasi avastasin tuulepesa foorumist viite, et tähtede seis pidada eriti vingelt soosima kundalini vabanemist. Mis, nagu kõik targad inimesed teavad, võib puhastamata hingele ja ihule tuua kaasa kannatusi, äärmiselt kõikuvat meeleolu, äkkväsimust jne. Olgu kiidetud Vaturni kvintett Sluutoga! (või kuidas see oligi?) Varsti, kui kundalini mind veel 128x on hulluks ajanud, hiilgan ma nagu päike ja te saate ennast talviti minu paistel soojendada! (ohh, kuidas mõte hakkas arenema - ma võiksin olla näiteks keskkütte eest! Või siis soojuselektrijaam! ...)

Mina aga tänan jätkuvalt saatust inimese eest, kes mind iga kell on nõus mustast pilvest jõuga välja tirima, vahet pole, milliseid vahendeid kasutades. Minu lõppematu poolehoid on temaga, iga kell ja tagasi vaatamata.