pühapäev, 3. mai 2009

Apaatia

Lapsed olid 3 päeva ära teise vanaema juures. Ja mida mina selle ajaga tegin? Mitte midagi. No, natuke tegin ka, aga üldiselt... mitte midagi.

Kutsuti kontserdile, tasuta, mina mõtlesin ja mõtlesin... ja ei läinud. Tegin hoopis ühe väikse rattatiiru Vitipalu radadel. Ja siis ei teinud jälle mitte midagi. Ise kogu aeg põdesin, et raiskan aega. Aga tegema ka midagi ei hakanud. Palju küsimusi tekkis ainult.

Kõigepealt, kas ma pean kogu aeg tõmblema, nagu orav rattas? Kinnitama teistele inimestele, et ma olen vajalik ja kasulik inimene, ma ei ole laisk, ma ei logele niisama. Kasvõi valetama. Kellele ma seda peale iseenda tõestama küll pean?

Siis veel selline küsimus, kuhu on kadunud mu entusiasm? Eks seda vahel ikka on ka, aga harva. Lapsena ei mäleta, et oleks olnud sellist uimamist, väsimust, apaatiat. See tekkis siis, kui ma olin 13-14. Südamelihasepõletikku põdesin. EKG on nüüd ammu korras, aga tunne ei ole oluliselt paremaks läinud. Võimalik, et see on lihtsalt harjumuseks saanud tollest ajast alates, aga kuidas sellest lahti saada, ei tea.

Ja otsapidi jooksevad selle teemaga kokku tavapärased eksistentsialistlikud küsimused. Näiteks, kas tegutsemine on ilmtingimata õigem, kui vaikselt omaette olemine? Mis üldse on õige, mis vale? Kus jookseb hea ja kurja piir? Ma ju ei taha käituda valesti. Aga mis see vale üldse on? Ja mis õige? Kas minu uimerdamine on ilmtingimata vale, nagu mulle tundub? Kas on mõtet võidelda unisuse vastu, võibolla on võitlemine (st. terav rahulolematus ja ka näiteks päevaune häbenemine) ise mulle halvem, kui vahetevahel uimerdamine? Kas tegelikult on üldse olemas mingit vahet, mida me teeme? Lugesin just mingit järjekordset muinasjutulist fantastikat, kus hea ja kuri omavahel tõmbasid, nii et laibarida järel. Käitusid üsna ühtemoodi. Ometi oli üks pool selgelt kuri, teine hea. Aga mina ei näinud enam mingit vahet. Ja korraga tekkisid paralleelid mu endaga, minu püüdega elu eest ennast aktiviseerida. Justkui oleks ringitõmblemine hea ja keskpäeval magamine halb, mida häbeneda ja mille vastu palehigis võidelda. Kas ikka on? Muidugi, tegutseda on hea tunne. Samas ei peaks mittetegutsemine ometi selle pärast halb olema.

Ma ei näe oma olemasolemisel muud mõtet, kui olemas olemine. Lihtsalt. Milleks siis üldse tõmmelda, luua muljet, vastata mingitele arust ja ajast ühiskondlikele normidele? Aru ma ei saa.

Ma ei taha teha enam midagi selle pärast, et nii peab. Või et nii on kombeks. Või et nii lihtsalt tehakse. Ma tahan elada oma parema äranägemise järgi, tegutseda siis, kui ma saan aru, et seda on tõesti vaja, olgu siis mulle või teistele ja tegutsemata ei saa olla. Sellest, et keegi lihtsalt ütleb, et nii peab, on mulle juba ammu vähe.

Üldiselt paistab apaatia olevat otseselt motivatsioonipuudus. Ju ma siis ei karda ümbritsevaid "autoriteete" enam nii palju, et see mind tegutsema sunniks. Ja kui ma ei leia ise enda seest otsest sundi tegutseda, siis ongi suur vaikus. Ei ole ühtegi jumalat, kes ütleks, kuidas on õige või vale. Milline on õige eluviis või mitte. Mul on täieline õigus olla väsinud inimestest ja asjadest, tegemistest ja tõmblemistest. Või siis mitte olla väsinud. Ja ma ei pea andma aru kellelegi, kes otse minust ei sõltu, kelle eest ma pole vastutav. Ma ei pea midagi õigustama. Mitte midagi. Miks ma siis seda ikka veel kogu aeg teen? Mul on täieline õigus olla ka väsinud iseenda pidevast õigustamisest. Ma lihtsalt ei jaksa, ei taha enam. Olengi see, kes olen. Ja ei mõtlegi selle üle enam vabandada.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tr, ning edu murecemisest vabanemisel!
Avastasin endas yhel p2eval olulise omaduse - nimelt, tunded ei s6ltu oludest. Mind ei 2rrita mitte laste myramine, vaid 2rritus minu enda sees. Mind ei pane murecema erin. olmeasjad, vaid mure q selline minu sees. Ka paanika tekib minu sees - ilma tuntavate p6hjusteta. Ning siis v6tan minuti hinget6mbeaega, seej2rel hullukommi, sest tundlemine segab m6nusat, enesega hakkama saavat tegucemist nii laste, loomade q muu qltuuriga ning paneb keha valutama, sydames pistma & n88rib k6ri kinni. Paanika ning 2revus ei tule teiste inimeste arvamistest vms, sest olen sociopaatne tyyp, vaid see on mu oma 2revush2ire ning ajut6bi. Sinu t2nane post tuli nii tuttav ette, et ei suutnud kommimata j2tta, ning ka, et vahepeal 6nnestub ennast ymber h22lestada ning siis on elu tyki teiscugune. Soovin Sullegi rahu iseenda sees, ning heaad rattailma.
trv, Kaaren

Skarabeus ütles ...

https://kprgu.wordpress.com/2016/06/14/elul-polegi-motet/
Elust.Kommentaaridega.Täitsa loetav.