reede, 15. mai 2009

Vana tuttav teema

Ma pean vist oma väljendusviisi muutma. Mõtlen järjest rohkem ja rohkem pildiliselt ja heliliselt, mitte enam ülekaalukalt sõnaliselt. See teeb vanal viisil kirjutamise raskeks, ei oska alati leida sobivaid kujundeid ja võrdlusi.

Aga tänane uitmõte blogosfäärist on vana hea küsimus: kuidas see järjekindlalt nii juhtub, et inimesed saavad kokku, armuvad, loodavad parimat, on ehk tõesti-tõesti õnnelikud, saavad lapsed. Ja siis on äkki põmaki! kõik ootamatult läbi. Suhe keerab ette teise külje ja näitab ainult enda vastikumat poolt, head justkui poleks enam olnudki. Ja inimesed, kes on armsasti olnud perekond, hoolinud (loodetavasti) teineteisest, on äkki nii võõrad, et kuidagi enam koos õnnelikud olla ei saa. Kuhu kaob rõõm, kuhu kaob hoolimine, kas usaldus oli või ainult näis (rääkimata armastusest)? Ma tahan, tõesti tahan näha mõnda pikaajalist õnnelikku suhet. Ma olen nii palju näinud neid lagunemisi, ma tahan uskuda, et see ei pea nii minema. Näidake mulle mõnda õnnelikku vanapaari! Ma tõesti tahan! Inimesi, kes on koos elanud 30, 40, 50 aastat, hoolivad ikka veel teineteisest.

Mina olen oma abielu ära lammutanud 7 aasta peal, sest see ei põhinenud mitte austusel vaid hirmul. Nii, kui hirm otsa sai, oligi kõik otsas. Mu ema ja isa suhe pole ka mitte ideaalne olnud, kui nad oleksid nooremad olnud, oleksid võibolla lahkugi läinud, ega viimased 10 aastat kooselu enne isa surma neile kerged olnud. Ema lihtsalt teadis, et isa on haige ja ega igavesti ela, hoolitses tema eest nagu vana haige pereliikme eest hoolitsetakse. Aga ega see ei ole ometi hea näide, kuidas omavahelisi lahkhelisid lahendada. Vanaema ja vanaisa ma koos palju ei mäleta, vanaisa suri, kui olin 8-aastane. Ma ei mäleta, et oleksin temaga kunagi üldse midagi rääkinud. Vanaema oli hästi väikest kasvu arglik memmeke, kes kartis nii oma meest kui poega, miniat ja üldse kõiki ja kõike (mind küll mitte, ma olin alles laps). Mammi ja papi suhe... sellest ei tea ma midagi, kaks vanainimest, kuidagi nad hakkama said, kõige rohkem oli nende suhtes vist lihtsalt harjumist. Vanaema ei rääkinud sellest minuga ka hiljem, küllap olin siiski liiga noor, kui ka tema suri.

Igatepidi paistab raske olevat - koosolemine on mõnikord tõeline piin, lahkuminek on igavene jama, üksildust on ikka ja igal pool. Miks see küll nii on? Olen kuulnud arvamust, et üks suur põhjus on egoism. Selline egoism, mis arvestab ainult endaga ja ei näe teist. Võibolla tõesti. Ometi on inimene ju vähemalt põhimõtteliselt õppimis-ja arenemisvõimeline, kas empaatiavõime on arendatav? Inimestele on loodud suu põiki nina alla. Paar, kes teineteisest hoolib, võiks ju olla suhtlemisvõimeline. Ja seda juba enne, kui suhe nii hapuks on läinud, et kuidagi parandada ei anna, ainult lõhkuda. Utoopia?

Mõtlesin, et olen oma vanast abielulammutusest üle saanud, aga ega vist päriselt saagi. Enam ei arva, et seda kuidagi parandada oleks saanud, aga ikka veel leian oma käitumises tollest ajast pärit mustreid. Sellised, mis on mulle ilmselgelt kahjulikud. Õpin olema julge, usaldav, lootusrikas. Õpin usaldama ennast ja tundma oma väärtust.

Ma ei ole elul jätkuvalt mingit muud mõtet leidnud, kui elamine. See annab küllaltki vabad käed elada oma elu elamisväärselt. Valida tegevusi, mis teevad rõõmu ja otsida kaaslasi, kelle seltsis on hea. Ma võin ise vabalt valida oma elule meelepärase mõtte. Ja suuna.

Mulle väga meeldib mõte oma kodust, kus on hea, kindel ja rahulik olla. Mulle meeldib väga mõte tööst, millest ma rõõmu tunnen. Ja lõpuks ei kavatse ma seda kõike üksi nautida, selle suurepärase kuvandi juurde kuulub ka suurepärane kaaslane, kasvavad lapsed jne... Ikka veel unistan. Osa sellest on juba kujunemas, osa on veel väga lahtine (no oma kodu ei oska küll veel kusagilt otsida...). Aga mingi suund on ees. Kui ma mõtlen, mis võiks olla, mida ma igatsen, millest puudust tunnen, millest unistan, siis tuleb üsna selge, lausa detailne pilt. Näiteks... istuda õhtul (no näiteks juba kõhedaks tõmbuval sügisõhtul) kamina ees, külg külje vastas või siis hoopis hoida kaaslase pead süles, soojas, mõnusalt, vestelda möödunud päevast. Vaikselt, rahulikult, meenutada mõnda hääd seika või toredat mälupilti ja jagada seda, rääkida ja kuulata. Videvikutund. Või siis teine pilt - võtta midagi koos ette, kasvõi tavaline puude lõhkumine ja riitaladumine talve tarbeks... Ühine eesmärk, ühine hästi sujuv töö on nauding. (Vahemärkusena - meil sujusid Helikariga hästi kolimine ja peldikutühjendamine, kõige muuga oli probleeme). Mulle hullult meeldib, kui midagi tehes hakkavad erinevate inimeste mõtted liikuma samas suunas, nii et ei pea omavahel enam peaaegu rääkimagi, teineteisemõistmiseks piisab pilgust. Küllap on see ka üks põhjus, miks ma kooris laulan.

Vot jah, unistan siin niiviisi... Eks neid hetki on ikka ka, kus aeg võiks peatuda, kus ei tahaks mitte midagi muuta. Ikka on. Ja neid hetki on ka hulgaliselt, mis võiks kiiremini mööduda. Püüan ikka sinnapoole, kus ongi see rahulolu, olgu siis vaikselt olemises või tegevuses.

4 kommentaari:

kairi ütles ...

Miks paljud lähevad lahku? Ma arvan seepärast, et enamjaolt on kokku mindud põhjustel, mis mõne aja pärast enam ei kanna. Miks lahkuminekud on vaevalised? Sest enda suhtes ausaks jääda on päris raske.
Kairi (täis vastuseid :P)

Lendav ütles ...

Aga kirjuta, ma hea meelega loen ka teiste inimeste vastuseid. Eks ma ise arvan tihti samamoodi, aga nii hea on lugeda mõttekaaslaste arvamusi. Ja huvitav ka siis, kui arvamused lahku lähevad.

Sol ütles ...

Mingil arusaamatul põhjusel on inimestel kalduvus kannatada ja erinevat sorti piinu ning maailmavalusid tunda. Mitte ainult õnnelikke kooselusid, vaid palju üldse õnnelikke inimesi me teame-tunneme?

(Mul on tunne, et paljud inimesed lausa naudivad oma kannatusi...psst! Mina pole seda välja öelnud!!!)

Kannatused, õnnetused ja kriisid muidugi arendavad meid ja sunnivad mõtlema, õppima ja muutuma. Ühesõnaga, viivad edasi. Õnnelikena pole meil selleks vist põhjust...??? Või kuidas?
Kui kooselu polegi väga ideaalne ja õnnelik, siis ehk on tal mõni muu eesmärk ja sellel on ikkagi mõte sees? Ikka seesama õppimine ja arenemine näiteks?
Ka lahkuminek on edasiminek. Lahkuminek ei võrdu tingimata läbikukkumisega või "veaga". Ja mõnikord on lahkuläinud inimeste suhted omavahel isegi päris head.

Ma arvan, ideaalne kooselu ei peaks olema mingi omaette eesmärk. Et üksik inimene (logisevas kooselus inimene)on nagu poolik või vigane või...?
Minu meelest, kes oskab üksinda õnnelik olla, see oskab olla õnnelik ka kooselus ning vastupidi.

Lendav ütles ...

Olen üldiselt nõus. Antud teema sai alguse lihtsalt sellest, et ma näen järjest, kuidas inimesed püüavad midagi (antud juhul siis õnnelikku kooselu) ja järjekindlalt ei saavuta seda. Võibolla tõesti on ka viga selles, et juba väiksest peale on loodud ainuvõimalik kuvand õnnelikust elust, mis pärineb muinasjuttudest - happily ever after... Aga tegelikult see ju ongi ainult muinasjutt. Tegelikus elus inimesed õpivad ja õpivad, nii et nina verel. Õpivad üksi õnnelikud olema ja koos õnnelikud olema ja õpivad rahu leidma jne. jne. Ja tihti ei saa ise arugi, mida nad parasjagu õpivad. See teeb õppimise mõnikord õige keeruliseks.

Üksikuid õnnelikke inimesi tean küll, või kui just mitte õnnelikke, siis vähemalt rahu leidnuid. Mõni on. Aga paaride kohta ma ei julge enam kunagi väita, et nad sobivad kokku või et nad on teineteise jaoks loodud. Kuigi vahel nii näib. Sest... 5 paari 6-st, keda ma arvasin, et nemad sobivad imehästi, on lahus. Ootamatult, kolaki. Võibolla on mõnel neist paaridest olnud lihtsalt eriti hea fassaad, mille taha ma pole küündinud nägema. Aga ma olen ikkagi näinud, kuidas nad teineteisesse suhtuvad, poolelt sõnalt mõistavad, hoolimist olen näinud. Ja äkki seda enam pole, justkui poleks olnudki. Oli siis või ei? Kuhu see siis äkki kadus? Sihukesed mõttetud küsimused. Vaatan inimesi, kes on hästi kokku kõlanud, enam äkki ei kõla ja neil on valus. Mul on neist lihtsalt kahju.