Pühapäev, 31. mai 2009

Sünnipäev

Eile oli Konguta segakoori 5. juubeli kontsert. Ja ühes sellega dirigendi Merilini bakalaureuse eksam.

Prooviperiood oli üsna ränk, eriti nendele, kes korralikud töö- ja pereinimesed on. Viimasel nädalal oli 3 proovi + kontsert.

Algul, kui olime kohale jõudnud, laulsime hääli lahti, ei olnud vähemalt minul küll veel mingit sädet sees. Pigem selline väsinult mõtlik. Aga kui lõpuks lavale sai, hakkas meeleolu järjest tõusma, sära silmades muutus vist meil kõigil prožektorilaadseks, kontserdi lõpuks ei olnud me enam selles maailmas. Nii särtsakat kontserti on harva.

Rääkimata sellest, mis tuli siis, kui tantsuks hakkas mängima bänd Tu-144. Lendama!

Statistika mõttes pean ära märkima, et kõik eriefektid, mida me kontserdil esitada tahtsime, jäid ära ja ometigi oli see üks fantastilisemaid esinemisi. Kõigepealt oli meil plaan, et need koorilauljad, kes pilli mängivad, teevad midagi instrumentaalset. Aga aega ja jõudu jäi vist väheks. Siis oli plaan, et võtame ühe fonoga laulu linti ja poole laulu pealt enam ei laula, igaüks toimetab midagi muud edasi ja laul ikka käib. Selleks jäi ka aega väheks. Üks mõte oli veel, et mängida, nagu oleks dirigenti miski seganud, näiteks mõni õnnitluskõne telefonis, laulu tempo muutuks drastiliselt küll kiiremaks, küll aeglasemaks, vastavalt sellele, kuidas dirigendi tähelepanu jaguneb koori ja õnnitluse vahel. Ja viimane suurepärane idee oli võtta sünnipäeva puhul heeliumiga õhupallid kätte, alustada kontserti motoga ja poole moto pealt hingata õhupallist sortsuke ja piiksuda 20-l häälel edasi. Noh, selline 5-aastasele täiesti sobilik tegevus. Aga see jäi selle taha, et heelium on küllalt kallis ja me oleksime pidanud seda ka enne harjutama, see tähendab lisakulusid. Pealegi ei osanud ametlik heeliumi müüja meile öelda, mitu laulu saaks 20-liikmeline koor 5-liitrise heeliumiballooni abil laulda. Paistab, et vastavat statistikat pole vist tehtud. Põhiline, mis me nendest ideedest saime, oli nende väljamõtlemise ajal ennast laua alla naerda. Küllap meil oli seda ka hädasti vaja.

Igatahes ma jõudsin koju alles kõvasti peale keskööd, jalad kargamisest töntsid ja hing nii kerge-kerge. Ma tänan südamest kõiki oma koorikaaslasi, et nad ikka olemas on ja just sellised, nagu nad on!

3 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

Palju-palju õnne ja jaksu kogu koorile! Poetasin pisara juba siis ära, kui selgus, et ei saa tulla peost osa saama, nüüd lugedes kipub see tagasi tulema... No 5 aasta pärast teil ju jälle juubel, eks;)

kaaren ütles ...

Palju onne! Ning laulur66mu kah!
& juublit v6ib pidada yle aasta, kyll p6hjust leiab...

Lendav ütles ...

Siia lõppu veel teade, et Merilini eksamihinne oli A+. Tundub, et kontsert on igati korda läinud.

Ja veel tagantjärele infi - kui pidu hakkas otsa saama, minagi olin juba lahkunud, sai üritus põhjaliku, pauguga lõpu. Kaks kohalikku tülinorijat-vennakest tulid koorile kingitud šampust ära virutama ja läks meie kahe vapra lauljaga löömaks. Verd olla saalis olnud nagu seatapul ja Jüri sai mõned õmblused mokale, vennakesed aga said minuteada põhjalikud süüdistused. Nagu setu pulm, ikka löömaga...