neljapäev, 28. mai 2009

Sõbravõrgud

Orkut, netlog, facebook...

Milleks? Mingil imelikul viisil olen kõigiga liitunud, aga ei saa ikka veel õieti aru, milleks. Olgu, Orkutist veel saan aru. Aga ikka on kuidagi imelik tunne, selline... imelik. Ja nende teistega pole midagi peale hakanud, kuna ei saa õieti nende funktsioonidest aru. Pealegi on mul mingi veider vastumeelsus jätta endast jälge maha. Orkutiski on ju näha, kes on viimati profiili vaatamas käinud. Millegipärast tahaks mõnikord käituda nagu piiluja, kõigi profiilid on ju avalikud, minu oma ka. Aga... ikka tahaks vahel hoopis hiilida, mitte jätta endast jälgi. Kas see on haiglane? Ma ei julge õieti kedagi sõbraks kutsuda ja tegelikult ei ole mul ju mingit põhjust ka seda teha. Orkuti kaudu toimub ju niikuinii suhtlemine näiteks vanade klassikaaslastega, selleks ei ole mul neid teisi võrke vaja. Ja ülejäänud inimestega suhtlen ju hoopis rohkem reaalis.

See arvutimaailm on ju ainult ... näputäis neuroneid. Päris inimesi tahaks, mitte nende üksikuid mõttekilde virvendaval ekraanil. Blogimine on hoopis teine asi. Aga need netikommuunid on küll kummalised oma etteantud huvidevalikuga, millest ei oska õieti midagi valida ja mis annavad inimesest ikkagi väga ähmase ja kõverdi pildi. Milleks luua endast selliseid kummastavaid kuvandeid? Mul on millegipärast viimasel ajal järjest kasvav tõrge nende suhtes. Need on niisama kummastavad, kui ajalehesaba horoskoobid, mis jagavad inimesed 12 grupiks ja igaüks peab nui neljaks kuidagi oma tähemärgi sisse mahtuma... Imelik. Ja tohutu hulk inimesi internetiseeruvad, omavad virtuaalset mina, no ja kus minagi siis jääda saan? Oma suurepärasest mitmekülgsest ja värvilisest isiksusest olen teinud tillukese uduse kõvera peegelduse, mida mu sõbrad näevad. Vaatad korraks sõbra tillukest pildikest, loed tema pisikest mõtteterakest ja justkui oleks natuke suheldud. Aga ei ole ju! Puhas petukas!

Mõtlesin, et kustutan oma netlogi ja facebooki kontod, aga las nad veel olla. Kustutada jõuab iga kell, leiba nad ei küsi. Võibolla on neil ka siiski mingi mõte...

Ps. Netlogi eestikeeses versioonis on nii palju keelevigu, et seal on lihtsalt lõbus käia. Igav juba ei hakka. Terake absurdi kulub mõnikord marjaks ära.

4 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

Olen ise ka selle peale mõelnud... ja pole kaugemale jõudnud... Ju on kellelegi neid vaja...

Kader ütles ...

Orkutis saab luurata ka :) Sätted->privaatsus, seal peaks olema koht, kus valik kirja panna.

kairi ütles ...

Ma arvan, et see netis suhtlemine on ikka ka päris suhtlemine. Sellel on oma nüansid, teine keel. See annab võimaluse suhelda jällegi pisut teisiti, rikastab suhtlemise/suhestumise viise.
Ja loomulikult see ei asenda lives suhtlemist.
Sinu lause: "Vaatad korraks sõbra tillukest pildikest, loed tema pisikest mõtteterakest ja justkui oleks natuke suheldud. Aga ei ole ju! Puhas petukas!", ma ei ole nõus. On ju! Jah, sa pole istunud kõrvuti-vastakuti, lõhna ja näoilmeid, hetkes olemist ja elamist, aga ka see on suhtlus - kui sul tekkivad sellega seoses tunded, mõtted jne. Ja mõnikord pole muudmoodi võimalikki (huvitav, kas viimane sõna sai nüüd grammatiliselt õigesti ;). Sind pole ammu näinud. Kalli.

kairi ütles ...

hmm, tahtsin veel targutada, et need killukesed ekraanil, neid ongi kirjutanud ja üles riputanud päris inimesed.