Esmaspäev, 25. mai 2009

Jagamisest

Imelik aeg. Mind on vallanud mingi veider heategevuspuhang. Mitte lausa silmipimestav, aga minu kohta küll enneolematu. No... küllap on seda ka varem olnud, aga sellest on nii kaua aega mööda... Just sellest tundest, et minu abi on vaja, keegi küsib midagi ja mina vastan, ma olen õigel hetkel õiges kohas, saan anda just seda, mida vajatakse. Ja mul ei ole enam äkki ei rahast ega ajast kahju, kui ma näen, et see läheb õigesse kohta. Isegi siis, kui enda pangaarvele enam õieti midagi ei jää.

See on kummaline. Ma ei ole üldiselt just väga lahke inimene oma loomult. Mul on raske ära öelda, kui midagi palutakse, aga ma ei tee seda vabast tahtest, pigem ebamugavusest äraütlemise ees. Harva ja väga valitud inimeste suhtes on vaba jagamist olnud (pereliikmetest ma ei räägi).

Mitu seika on olnud, mis on üllatanud. Viimane oli eile, käisin vibuinstruktoriks autistide grupile. Vanemad ja nende puudega lapsed. Teiseks instruktoriks oli üks närviline vanamees. Muidu adekvaatne, põhjalik jne, aga nii mõnegi ta peletas ära oma äkilisusega. Need siis tulid vaikselt minu juurde, äkki ma tundsin, et ma olin õigel kohal, et mind oli neile vaja, et ma tahtsin ja sain neid aidata. Eks see muidugi oligi minu ülesanne, kuid seda oleks väga mitmel eri moel teha saanud.

Olen ikka imetlenud inimesi, kes suudavad teist inimest päriselt kuulata, mõista, saada aru, hoolida. Olen imetlenud Y empaatiavõimet, tundnud ennast justkui veidi vaesemana, kuna mul see on nii nõrgalt arenenud. Ja nüüd äkki leian, et see on mul ka siiski olemas! Ma olen võimeline hoolima! Ma sobitun siiski kuhugi selles amorfses ühiskonnas, mind on kuhugi vaja, kellelegi vaja, ja just seda, mida ma suudan ja tahan anda. Praegu küll veel vähesel hulgal, kuid seegi on varasemaga võrreldes tohutu.

Nurkapidi on antud teemaga seotud ka avastus, et ma olen võimeline armastama ja olema armastatud. Armastamine on sellest isegi olulisem, teadmine, et ma suudan üldse kedagi hinge võtta, päriselt omaks. Hea on olla armastatud, aga kui ma ise ei armastaks, oleks see kuidagi nukker, hõre tunne. Hirmus üksildane on olla, kui hinge keegi ei mahu, kui hing on tühi. Hirmus üksildane.

1 kommentaar:

kaaren ütles ...

See on hea teadmine. Tunne, et syda on paigas. Ma tunnen seda vahest oma unedes.