Neljapäev, 14. mai 2009

?

Hakkasin mõtlema, miks ma siin nii vähe kirjutan? Kellele ma seda blogi pean? Kas ainult endale? Aga siis võiks see ju kinnine olla. Mul juba on üks kinnine blogi.

Minu elus on (eriti viimasel ajal) nii palju mulle olulist, millest ma ei saa avalikult kirjutada. Ma ei tea, kust piir jookseb. Kes seda siin lugemas käivad, ega ma ometi kellelegi liiga tee, kas pärisnimede kasutamine on ikka mõistlik või peaks kõik mingite tähiste või hüüdnimedega asendama? Igatahes ei ole ma siia kirjutanud ridagi nendest mõtetest ja küsimustest, millele kõige rohkem mõtlen. Kui see oleks siin täiesti anonüümne blogi, nii et lugejatest keegi ei teaks, kes ma tegelikult olen või koguni millises Eesti otsas elan, oleks hoopis teine pilt. Fantastiline! Ma ei teadnudki, et mul on nii palju varjata! Rääkimata sellest, et elan siiski suhteliselt väikses kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki või siis tunnevad kedagi, kes ikkagi teab neid inimesi, kellega ise kokku ei puutu. Mis mulje ma endast loon? Kas see mulje on mingilgi viisil adekvaatne? Milleks ma seda siin üldse kirjutan? No põhiliselt selle jaoks, et oleks mingigi kontakt inimestega, kellega on palju kilomeetreid vahet ja muidu kohtume nii-nii harva. Võiksin panna blogi parooli alla ja anda loa ainult neile, siis saaksin ka rohkem kirjutada. Vist. Aga seda ka ei taha.

Eile oli väga vahva kooriproov, aga ma ei saa sellest siin jälle kirjutada, sest me arutasime tuleva juubelikontserdi üllatusi ja neid ei saa ju ette avalikult kirja panna? Rääkimata sellest, et üldse ei ole mõistlik teistest inimestest ilma nende nõusolekuta kuigi palju kirjutada.

Kui ma kirjutaksin ainult oma mõtetest, läheks see ka ikkagi väga üheülbaliseks või... tuleks jälle jututeemadesse sisse teised inimesed, sest ma mõtlen ikka päris palju ka teiste inimeste ja omavaheliste suhete peale.

Oma mõtted on aga nii isiklikud, et neid niimoodi laialt ju igaühega ei jaga. Vestluses on see ju iga kord isemoodi, palju sõitub vestluspartnerist. Ühte mõtet võib väga erinevalt väljendada. Korraga kõigile... see on kõnepidamise kunst, mida ma eriti ei oska.

See on nüüd see koht, kus ma tunnen, et ühiskondlike käitumisnormide ja minu enda sisemiste tõekspidamiste vahel on lõhe. Ja ma lihtsalt kaitsen ennast ja ka enda jaoks olulisi inimesi, mingi elementaarne privaatsus on ju meile kõigile vajalik. Lõpmata dilemma jagamise ja privaatsuse vahel. Vaevalt, et ma selle suudan kuidagi enda jaoks mõistlikult ära lahendada. Ega siis midagi, kirjutan edasi nagu oskan ja julgen...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mis Sa tyhja asja p2rast mureced! See plogi on Sinu isiklik n8 magamistoa roosa vaip, qs Sa v6id m6elda & kirjutada, nagu heax arvad. Q kirjutad, et Kaaren on vastik kisak6ri v6i et keegi on vanaqradi vanaema, siis on see, v6i vahest p2riselt ei ole, Sinu arvamus asjadest, mis on 21 sajandil ju ometi lubatud. Ning veel 1 vabandus - "ma olen qnstnik!" Kellele on teatavasti veidi rohkem lubatud q n8 tavalisele selcimehele. Head m6tiskelu! K.

Lendav ütles ...

Eee... ma mõtisklen kuradi palju sellistel teemadel, millest igaühele rääkima ei lähe. Ma ei mõtle mitte seda, et kedagi kiruda - aitab sellest, kui ma siin aeg-ajalt Helikari kirun, kui Lagle muusikakoolimaksu maksta tuleb ja ta sellest kuuldagi ei taha. Aga seda on kõigest 4x aastas.

Mõtlen hoopis seda, kui palju ma võin oma isiklikust elust siia roosale vaibale kirjutada, sest olen kuulnud, et siin mõnikord üsna ootamatud inimesed lugemas käivad. Kõigil ei ole vaja kõike teada. Kuigi mul iseenesest suurt midagi varjata pole. Aga on küllalt palju sündmusi ja mõttekäike, mida hääde tuttavatega jagaks, võõrastega mitte. Rääkimata sellest, et olen avastanud, et minu mõttemaailmas on tohutu ala, mida ma üldse väga kiivalt jagan. Samas... osalt tahaks. Aga ei julge. Sihuke arg olen.

Enamasti on need sellised asjad, mis on väga tavalised, millest ometi tegelikult kuigi palju ei räägita - sugudevahelise suhtlemise peenemad nüansid. Näiteks ma ikka veel avastan, et ma olen naine. Jätkuvalt.

Suurema osa mu päevast võtavad enda alla mõtisklused ja tegevused, mida ei ole kombeks jagada. Mida ma siis siia kirjutada saan? Eriti, kui mõtisklustesse või koguni tegevustesse on kaasatud teisi inimesi, kelle privaatsus on ju ka ometi oluline? Nii ma siin käin nagu kass ümber palava pudru, grafomaan minus tahaks kirjutada, aga ei julge või ei saa.

Peale selle olen järjest rohkem aru saanud, kuidas sõnal on vägi, jõud. Iga ütlemine ja lause jätab oma jälje. Isegi, kui ma seda omaette ütlen. Mõni sõna on tugevam kui teine. Nii et ma ei kirjuta siia ka neid lauseid, mis võiks kõlada loitsuna. Igaks juhuks.

Olen sihuke segaduses praegu.