Reede, 22. mai 2009

Roosa vaip

Mida see Kaaren mulle seletaski? Et see siin on mu isiklik magamistoa vaip või peldikusein, kuhu võin kirjutada, mida aga tahan. No ma siis kirjutan.

Usaldusest hakkasin mõtisklema. Sellest, kui palju on minu elu mõjutanud usaldus või siis selle puudumine. Depressioon on olnud üsna otseselt usalduse puudumine - kõigepealt iseenda suhtes ja loomulikult ka teiste ning kogu maailma vastu. Mõningates praktikates on harjutusi, kus kinniseotud silmadega inimesel lastakse ennast pikali kukutada, eeldusel, et keegi püüab ta kinni. Aga kinniste silmadega inimene ei saa selles ju tegelikult kindel olla, teadmine võib olla, usku siiski alati pole. Ja küllap on see väga vabastav kogemus, tunda, et tõesti püütakse kinni.

Mina ei ole ennast usaldanud üsna kaua. Pole usaldanud enda eluga hakkamasaamisvõimet, jõudu, pole uskunud, et mind ka tegelikult maailmale võiks kuidagi vaja olla. Pole uskunud, et maailm sirutab oma käe mind püüdma, kui ma kukkuma peaks. Ja ma pole julgenud astuda teadmatusse. Nüüd hakkab vaikselt-vaikselt kohale jõudma (küllap see tuleb veel kaua, nii et ma jõuan seda siin veel 100x kirjeldada) mõistmine, et tegelikult on kõik võimalik. Tegelikult ongi võimalik, et ma teen neid töid, mida ma tahan ja elan sellest ära. Kummaline. See usk kadus mul juba esimeses klassis. Alates sellest ajast, kui ma üldse midagi mäletan, teadnud, et minust saab kunstnik. Aga kooli minnes see usk kadus, mõistsin äkki, et maailmas on nii palju ameteid, nii palju inimesi, paljud neist võivad joonistada palju-palju paremini, kui mina ja võibolla mulle lihtsalt ei jagu kunstniku kohta, võibolla pole ma küllalt hea. Noh, aeg on edasi läinud, minu lapsepõlve teadmine on saanud tõeks, elu suunab mind järjekindlalt kunstialadele. Nüüd ma juba suudan uskuda, et võin olla õnnelik inimene, kes teeb meelepärast tööd. Hetkel on mul mitu meeldivat võimalust raha teenida - vibuinstruktorina, retkejuhina Väikesel Väerajal, kujude tegijana ja üllataval kombel siiski ka maalikunstnikuna. Kõik on sümpaatsed tegevused. Uskumatu. Lisaks olen veel kunsti- ja puunikerdusringi õpetaja, see annab mulle väikse regulaarse sissetuleku ja haigekassa. Lapsed on ka täitsa vahvad. Võrreldes eelmiste aastatega ja Elva lastega on Palupera kool ja õpilased ikka hoopis teine maailm, poleks uskunud, et see töö võib mulle ka meeldida.

Usaldus ei hõlma ainult tööd ja raha (mis on veel omaette suur ja tõsine teema), vaid ka otse inimesi. Inimeste usaldamisel on juba tarkust vaja, inimesi on igasuguseid. Leida üles need, kelle eest ei pea ennast kaitsma ja kellele võib alati kindel olla, on suur asi. Leida üles kõigi hea näo tegijate hulgast need, kes ei ole silmakirjalikud, kes on ausad ja otsekohesed, kellega suhtlemine ei tee haiget. Ja teistpidi on see ikka jälle iseendaga seotud, kui ennast ei usalda, on ka teisi raske usaldada. Aga usalduseta maailm on kõle ja külm. Usalduseta maailm on südameta maailm. Sellega tuleb kohe paralleel Castanedaga, kes kirjutas südamega ja südameta rajast. Ja ka see tuli meelde, kuidas ma olen oma südame hoida andnud. Järele mõeldes on mu süda mitme inimesega seotud, just nendega, keda ma ka pimesi usaldan. Muidugi on süda üldse väga mitmetähenduslik sümbol, alates romantilisest armastusest kuni üldise lõppematu universaalse poolehoiuni välja. Olen usaldanud ja mind on usaldatud. Mis annab mulle samas päris suure vastutuse. Vähemalt selles mõttes on usalduse teine külg vastutus.

Jälle jääb sõnu väheks, mul on antud teema kohta ilus kujutluspilt, just nimelt pilt, aga sõnadesse panna ei oska. Kuigi tahaks. Oleks kunagi hiljem huvitav lugeda, meelde tuletada praeguseid mõtteid. See pilt kujutab seda, kuidas usaldus loob sidemeid, loob võimalusi, usaldus on kõigi võimaluste vaikne ruum. Selline värviline valguspilt.

Huvitav, hakkasin praegu mõtlema, kas see on ka kuidagi usaldusega seotud, mida ja kuna ja kui palju ma söön? Praegu tuli täiesti irratsionaalne soov midagi süüa. Kuigi pole vaja. Kuigi kõht ei ole tegelikult tühi. Kuigi on söömise jaoks juba hilja. Ja ma olen jätkuvalt natuke pekisevõitu. Lihaste üle ei kurda, need on kusagil rasva all täiesti olemas. Aga miks ma peaksin hilisel õhtusel ajal midagi ebatervislikku sööma? Ja ennast pärast raskelt tundma? Tahan ju ometi kergemaks, tahan ronida näiteks selle lauda katusele, kuhu homme kive läheme maha võtma, kuhu ma eelmisel nädalal ei julgenud ronida. Tundsin ennast töntsi ja raskena, lihtsalt ei julgenud neid konstruktsioone pidi turnida... Ma ei usaldanud oma keha, jõudu ja koordinatsiooni. See ei olnud hea tunne. Mida ma mätsin kinni arutu söömisega? Millist emotsiooni? Ohh, ma ei hakka neid siia üles kirjutama, issanda päike jõuaks vist enne looja minna... On olnud selliseid aegu, kus ma ei söönud mitte sellepärast, et on isu, vaid sellepärast, et kõht on tühi. See oli 10 kilo tagasi. Kuidas ma siis mõtlesin? Mis siis teistmoodi oli? 5-6 aastat tagasi? See oli justkui mingis eelmises elus, ma lihtsalt ei mäleta enam kuigi selgelt.

Mida ma praegu üldse tahaks? Tegelikult? Tegelikult ma ju ei taha šokolaadi vms jama, võibolla on see lihtviisiline mõne aine puudus, mida ma kohe ära ei tunne ja püüan esimeste ettejuhtuvate toiduainetega ära petta? Ühes kenas raamatus, mis rääkis prantsuse köögist, seletati, kuidas inimesed tihti ei tunne ära janu ja ajavad selle segi sooviga süüa. Täitsa võimalik. No ja muidugi mätsin ma söömisega kinni emotsionaalseid vajadusi, mida ei oska teistmoodi rahuldada. Näiteks lähedusvajadus. Täna... olen üksi kodus, lapsed on ööseks külas, mõtlesin läbi kõik sõbrad, kellega võiks kokku saada, rääkida... Ja kuna ma pean homme kell 7 hommikul startima lubatud katuseaktsioonile, ei saa ma Tartusse minna, siin lähedal ei tule hetkel kedagi meelde, kellega rääkida tahaks... Kellega lähedane oleks, kes saaks minu seltsis täna õhtul olla. Olen üksi. Kuigi tahaks kellegi seltsi, kedagi sooja kuhugi lähedale, kedagi, kellega võib nii rääkida kui ka vait olla... Aga pole hullu, uneaeg on juba siinsamas, homme on juba uus päev.

Usaldus... kõige olulisem on vist usaldada oma sisetunnet, mis ütleb, milline töö võtta vastu ja mitte, kellega suhelda, mida süüa... Selleks tuleb selle sisetundega kontakt saada. Kohati juba natuke nagu oleks... See on see tunne, et kahtlusi ei ole. Ma panen käe nikastatud seljale ja käsi ise teab, kuidas ja kuhu läheb. Selles ei ole midagi mõistuslikku. Ma lähen poodi et titepudrukõrvast osta ja ma ei mõtle, mida võtta, ma tean. Ma panen toiduaineid potti ja ei mõtle, pigem tunnen, mida ja kui palju veel. Ja usaldan seda tunnet. Ei ole vahet, kas mudida kaelasooni või keeta putru, saagida või lasta vibu, hästi tulevad kõik asjad välja siis, kui tegevust juhib ennekõike usaldus.

Järelmärkusena: ma ei mõtle, et iga tolgust usaldama peaks, pigem peaks usaldama oma sisetunnet, kui see ütleb, et mõni on tolgus.

Siia otsa veel vaikne mõte, et kui perenaine tõesti peaks maja müüma hakkama, sel aastal ta lubas küll veel mitte, aga... Jõle ebakindel tunne on. Samas nägin täna öösel unes üht vana suurt metsjänest, kes mulle inimkeeli seletas, et aega võtab, aga kõik saab korda, muretseda pole mõtet. Noh, jänese usaldamine tundub igatahes kuidagi väga mõistlik. Muidu võib vist hulluks minna... ;)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Eneseusaldus on tohutu v2gi. Selle toel v6id sa iseennastki yllatada, nii et head usalduse kasvatamist! Trv K.

Lendav ütles ...

Ehh, rääkisin oma jänese-und ka naabrimehele, kes selle peale häälekalt seletas, et on juba ammu mu terves mõistuses kahelnud. Normaalsed inimesed ei näe rääkivaid jäneseid unes. Minu meelest on see just normaalsuse näitaja, tema seevastu on vägagi boheemlik ja ebatraditsiooniline inimene, võiks öelda, et lausa ebanormaalne. Oma viga, et igavaid unesid näeb.

Metsamoor ütles ...

Jäneseid suisa peab usaldama, eriti tarku ja sõnakaid:)