teisipäev, 2. detsember 2008

Oma lugu

Loen Nirti musta masendust ja tahaks tormata talle ütlema, et ma tean! Ma olen seda tundnud! Ja siis hakkab äkki õudne. Sest meil kõigil on õigus oma loole. Just eelmisel nädalal kohtusin sõbrannaga, kellega, nagu ikka, rääkisime kuidas elu läinud on. Ja ma märkasin, kuidas ta ei suuda kuulata mind, vaid ainult peegeldusi enda peas. (Ta tunnistas seda ka ise). Aga ikka oli kuidagi õõvastav. Eriti see, et tunnen endas ära tihti sarnase käitumise. 

Ma saan aru, et saame tegelikult mõista teist inimest suht ainult oma kogemuse piires. Mida pole kogenud, on arusaamatu või ainult aimatav. Ja ikkagi tekib arusaamatu sund olla Kõiketeadja, Kõikekogenu, Lõpmata Tark. Ja samas ise üldse ei taha, et keegi minu elu kohta midagi ütleks, no kui, siis hästi. Kes halvasti arvata julgeb või siis lihtsalt teistmoodi, kohe hakkab kiiva kiskuma - kuidas ta julgeb?! See on minu elu! Minu ainulaadne elu! Ja mina tean, kuidas asjad käivad, küsige minu käest!

Tegelikult see asi nii hull ju ka pole, väike üledramatiserimine. Näiteks Kaarnaprouale ei oska ma küll mingit nõuandepoegagi anda. Mida mina sellises olukorras teeks, oskan veel kuidagi aimata. Mis temale parim oleks, kohe kuidagi ei tea. See on minu jaoks võõras maailm.

Mõni aeg tagasi tuli ema mu juurde jutuga, et näeb, kuidas ajalugu kordub. Ta mõtles sellega tema ja isa kokkusaamise lugu, võrreldes sellega, mis minu elus praegu toimub. Ma jõudsin selle peale korralikult ärrituda - ilus oli see ju alguses küll, aga kuidas nad hiljem omavahel läbi said, ei kannata kriitikat. Ma ei taha mingit ajaloo kordumist! Sarnasusi võib ju ikka leida, neid on rohkem kui küll. Aga ega erinevustest ka puudu ole. Ma tean, et olen üsna palju oma vanematelt pärinud/õppinud. Aga sellist lausa lolli allaheitlikkust, nagu mu ema omal ajal on aastakümneid aretanud, ei soovi oma elu osaks teha. Ja sellist põikpäisust ja jäikust (isa poolt) ka väldiks. See on nüüd see koht, kus ma hea meelega unustaks ära kõik sarnased elukäigud ja juhtumised ja elaks ise oma elu. Mul on täielik õigus oma elule ja loole. Arvake, mis tahate.

5 kommentaari:

Lendav ütles ...

Tegelikult ma muidugi soovin inimestega ikka edasi suhelda, mõnikord ehk nõu küsida, vahel niisama lobiseda. Lihtsalt hämmastav on see, kui kitsas võib olla silmaring ja kui vähe mõnikord suudetakse näha teist inimest tõesti teise inimesena... Väljuda korrakski totaalsest võrdlemisest, enda elu etalonina võtmisest.

mustkaaren ütles ...

Kahju, et niiugune tore asi nagu niisama lobisemine raske v6ib olla & vahel isegi v2lja ei taha tulla. Ise eelistax teise inimesega niisama maailma asjade yle arutleda, n6uannete jaox on s22duseraamatud:)

Morgie ütles ...

seda nimetatakse projitseerimiseks vist ja sellest väljamurdmiseks on mõned toredad võtted. mida ntks Sol valdab. Kui mainida neid inimesi, keda sa tunned.

Lendav ütles ...

Arutlemise vastu pole mul midagi. Ma koguni tunnen sellest suurt rõõmu, rahuldust. Blogimine on ka selles mõttes tore tegevus, et keegi ei katkesta juttu, kuna arvab teadvat, kuidas asjad tegelikult on. Keegi ei karjata vahele: "ma tean küll! tegelikult on see hoopis nii!" Ja samas tuleb (küll ajalise distantsiga) ka vastukaja mõnikord. Kuigi - otse on ikka mõnes mõttes parem, läbi neti ei jõua kohale teise inimese näoilmed, hääletoon. Tegelik kontakt puudub. See teeb sellise elektroonilise suhtlemise nudimaks, samas turvalisemaks.
Kõige keerulisem on hakkama saada kõige lähedasematega - näiteks ema. Lähedastega on kaitsemehhanismid nõrgemad ja neil on suurem võimalus sisse sõita, mitte võtta minu elu minu eluna, vaid oma elu pikendusena. Vahel suudame suhelda, nagu kaks eraldiseisvat inimest, vahel ei suuda. Siis on see kurnav.

Sol ütles ...

Nojah, aga ema jaoks ju ongi lapse elu tema enda elu pikendus minu meelest.

Lapse elu õnnestumisest/ebaõnnestumisest sõltub see, kuidas inimest lapsevanemana hinnatakse. Kas ta on emana õnnestunud või läbikukkunud?
Lapse elu valikud mõjutavad ema elu oluliselt. Kas laps on võimeline minu eest vanaduses hoolitsema?
Kas ma pean ise oma lapselapsed üles kasvatama?

Vastupidi on ka. Me ei vaja näiteid selle kohta, kuidas vanemate valikud meie elu mõjutavad.
Nii et minu arvates laste ja vanemate vahel ongi selline üksteisesse sulandumine paratamatu.

Aga muude inimeste puhul... kui inimene näeb Teises ainult enda ja oma probleemide peegeldust, siis ta on haige. See tähendab, oma probleemidega nii hõivatud, et vajab ise abi. Meil kõigil on vahel nii.