Paari sõnaga

Et kas ma olen ikka elus ja äkki isegi terve? No peaaegu. Läinud pühapäeval sadas mu õuele koormakene aknaid, nii et saab hakata tõsiselt kasvuhoonet kasvatama. Aitäh, Kaaren! Siis käisin Räpina lähistel üht suurepärast puupakku vaatamas, praeguste plaanide järgi läheb varsti see töösse (nagu veel mõned pakud veel mõnes kohas). Sealtkandist tagasi tulles oli Lagle pealekäimisel hädasti vaja Kiidjärve looduskeskuse juures peatuda, metsa ronida, pildistada ja tammil käia, vana veskit uudistada. Ilm keeras järjest tuulisemaks, hallimaks, külmemaks. Aga - mu hammas tuikas juba ennegi. Seesama, mis aasta tagasi jõulud pekki keeras. Hammas oli hirmus pirts, hakkas kohe jonnima ja ei reageerinud isegi antibiootikumidele, nii et ma olin peale seda ilusat käiku veel mõni päev puruhaige, kuni tülitekitaja eemaldati. Ilusaim hetk oli see, kui peale tunniajast (!) hambakakkumist koju voodisse taastuma tulin ja Põrrikene mu kõrvale puges, nina haige põse alla pistis ja nurruma hakkas... Kohe parem sai :) Igatahes on nüüd hea ja kerge olla, üks mure (hammas) vähem.

Pilte ka:

Nunnukene ärkab (jaapani lehis)

Kivirik, nii rõõsa, nii särav :)

Karulauk uhab kasvada

Kirjuleheline

Haakrist voldib ennast lahti

 Ja Lagle lippas mööda metsaalust ringi, ise nunnundusest lõhki minemas ja kilkas: tinilill! tammal! ja tegi pilti:

Seekord sedaviisi.