neljapäev, 7. aprill 2016

Pidupäev

Täna on tähelepanuväärne päev. Ma sain 18 aastat tagasi emaks, esimene lapsukene on saanud täisealiseks :D

Teiseks käisin Kaarnal külas. Ta jagas mulle mõned pisikesed puukesed. Koju jõudes tegin inventuuri - mu aeda ilmus juurde 14 okaspuud (mõnel oli isegi nimi küljes)! Sain need napilt enne pimedat muldagi veel. Kolm lohemuna tulid ka kaasa :D Eks näis, kes neist koorub :D

Mändi mul ikka veel pole. Tänasest on siin hariliku kuuse väikevorme, kaljukadakad, pfitzeri kadakas ja harilik kadakas ning nulg (ja nimetute hulgas võib muudki veel olla). Paar päeva tagasi sai lõpuks maakera sisse ka lehisekene. Aga milline mänd mul puudu on, pole veel kindel :D

Imelikud on need inimese tahtmised. Omal pole maad õieti ollagi, õigupoolest pole see pisike maatükk praegusel hetkel juriidiliselt minu omagi veel. Aga juba tahab igasuguseid asju. Puid näiteks. Lilled on toredad, aga päriselt silma särama ja käed värisema panevad puittaimed. Oh jah. Okaspuud on toredad, sest suurem osa neist on igihaljad ja nende okka-faktuur põnevalt peenike. Pole kodusemat kohta kui korraliku kuuse all :D Aga lehtpuud on ka ägedad. Millegipärast on eriti hinge pugenud punane tamm ja pähklipuu, mis ilmselgelt on minu maalapikese jaoks liiga suured, aga ma pole veel jonni jätnud. Peale selle peaks olemas olema ka mõni vahtra väikevorm (Rahmeldaja soovitas korea vahtrat) ja pihlakas - valgemarjaline koehne pihlakas on väga nunnu. Mul ületee naabritel on ilus suur pihlakapõõsas juba, hirmsasti püüab pilku... Pehme naiselik pärn peaks ka majapidamise juures olema, neidki on väikevorme õnneks saada. No ja siis sirelid ja ega mul siin aia ääres elutseva ebajasmiini vastu ka midagi ole. Mõni roos ehk pigem kibuvits ka - näärelehine on ja paar pargiroosigi. Sellesse seeriasse kuulub ka põõsasmaran. Peale nende elutseb mu aias veel äädikapuu, mõned õunapuud, kreek, alõtša, põisenelas, kitseenelas, puishortensia, elu paistis sees olevat ka pisikesel robiinial ja veigelal. Kuldvihm on ka üks veel täitumata ammune lapsepõlve unistus.

Peenemate rohttaimedega on teine lugu. Need nii olulised pole, kuigi päris ilma ka ju ei tahaks. Olen lihtne inimene, väga haruldastest aia-asukatest ei oska väga lugu pidada. Või noh, mõnest oskan, aga kuhu nad mul mahuks? Näiteks lursslill võtab jalust nõrgaks, aga paraku pole sellele kohta. Siin on praegu mõned moonid, paar liiliat, pojenge ja muid tavalisi aialilli. Süda kisub siiski mitte liiliate poole, vaid kuhugi metsapoole... Karukellad, maasikad, raudrohud, ängelheinad, nurmnelgid ja liivsibulad on hädavajalikud. Karikakrad. Kellukad. Sõnajalad. Kõrrelised. Loomulikult laugud. Ja kui mul ainult oleks head varjulist nurka, kasvataksin samblaid ja samblikke kõigest hingest. Sest mis saaks olla ilusam, kui harilik lehviksammal? Ehk ainult karusammal. Ja tema kõrval pisike harakkuljus.

Korraliku aia juurde kuulub ka ilus tulease ja veesilm. Palju kive. Pingid. Lehtla. Ja aeda sulanduvad skulptuurid.

No ütle nüüd, kuidas ma selle kõik saavutan? Midagi on olemas, aga väga palju puudu veel. See siin on ainult väike kiirpilk, unistuste aed on ju palju suurem, sügavam, saladuslikum ja imelisem, kui ma iial ühes blogipostituses suudan kirja panna. Ja selle rajamine võtab aastaid. Võibolla kümneid. Ja ruutmeeterid peaks ka rohkem olema. Ah, nii ilus on unistada!
Kallis koorem
Silmini täis topitud

Rohkem täna pilte ei saanud, sest pimedaks hakkas minema ja kiire oli istutamisega.

16 kommentaari:

elfriide tramm ütles ...

on küll ilus!ja nii ütlemata vajalik, sest manifesteerub kõik, millesse sa usud...aga enne seda käib ju alati unistus.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

mnjaa :D vaata, et sa oma aiametsa ära ei eksi :D ükskord, seenekorviga :P nii lahe kui keegi jälle imelikuks läheb ja taimi koju hakkab vedama.

Lendav ütles ...

Õige jah, seened jäid siin täitsa üles lugemata! Näiteks sirmikud.

Futu ütles ...

Tegelikult kui ma mõtlema hakkan, siis alustasin ka mina puude ja põõsastega.:)

thela ütles ...

Mina alustasin ka puude-põõsastega, siis eksisin mõjutatava inimesena vahepeal püsikuteteemasse ja nüüd olen taas põõsaste juures tagasi, sest nende püsikutega jamamine on minu jaoks ausalt öeldes liiga ajamahukas. Maailmas on peale aedlemise veel nii palju põnevat näha ja ära teha, et aia orjaks ma ennast enam muuta ei kavatse.

Tsiil ütles ...

ma ka nõus, et tore näha kui keegi imelikuks läheb puude ja põõsastega :)

Anonüümne ütles ...

Kuidas väikesel alal niipalju juuri üksteist näljutamata hästi elatud saavad? Piisas juba kahest tähest ilusasts kurjakuulutavast loetelus selle küsimuse turgatamiseks - ää...

MUHEDIK ütles ...

Palju õnne nii tähtsa päeva puhul emale ja lapsukesele ja veel suuremad õnnitlused segimineku puhul :) Sedasi astudki inimkonna parima osa hulka :D Unistama peabki suurelt ja siis on nii park kui aed ja mets ja kõik muu kah

Aidi ütles ...

Võimas! Tubli tüdruk, jätka samas vaimus. Inimene peab saama teha, mis tahab, siis ei lähe kurjaks ega hakka jonnima.
Ja palju õnne täiskasvanud lapse emale!

iirisesõber ütles ...

Sul lausa kaks pidupäeva-nii lapse sünna,kui autokoorem puid!Väga eriline päev Sul!

algusestpeale ütles ...

Õnne ja õnne :) Ja palju puid ja põõsaid ning vähem kriitikuid ja tujurikkujaid!

Lendav ütles ...

Aitäh, aitäh!

Ja Anonüümsele - ega see aed siin nii tilluke ka pole. Võrreldes teiste aednikega siin on see muidugi pisike, aga puude kääbusvorme saab siia mahutada lahedalt kümneid, kui mitte sadu. Sadadesse ei ole mul plaanis minna :) Suurtel aednikel on aiaasukaid tuhandetes.

Anonüümne ütles ...

Vaadates kommentaare üle ei jää üle muud kui oma anonüümne küsimus liigitada kriitikaks vms.
Mul on kahju, paluks kustutada, kui võimalik. Huvi oli siiras, puhtpraktiline, mitte tujudega seotud, sest näiteks äädikapuu on tohutu laiutajana tuntud. Palun too ja see siit ära kustutada.

Lendav ütles ...

Ei ole hullu, kriitika ja küsimused on asjakohased. Äädikapuu on laiutaja jah, kuigi minul veel noor. Muud pole midagi, kui et ta võib mul hakata juurevõsu ajama. Ja mõnigi teine olevus siin vajab kaalumist, kas jätta või kellelegi ära jagada (kui see läinud suvel juurevõsust istutatud robiinia tõesti elus on - see ka kipub hirmsasti võsu ajama). Eks tarkus tuleb tasapisi. Igasuguseid küsimusi ja nõuandeid võtan vastu, nii selle kohta, mis võib külmaõrn olla või mis päikesega pihta saada, kui ka laiutajate ja muude asjaolude suhtes.

kaaren ütles ...

Inimkonna parim osa, peale jalakäijate :)
Kuna sul on kätt, siis võib peagi oodata põnevaid minimaastikke.
Äädikapuu on jah kohutav juurutaja, eriti hästi sobib savimuld. Eriti tikripõõsaste läheduses :)
Lohemune saab veel, neile on head kodu tarvis.

Köögikata ütles ...

Nii äge autotäis ja palju õnne emmele ja lapsukesele ka!