Lasime Laglega eile õhtul kodunt jalga. Telk, magamiskotid, natuke süüa, mõned puuhalud ja plekk-kauss kaasa ja - minek! Käisime Kaiu järvistul, ühel nimetul saarekesel luha ja järve vahel, mille nimetasin Suvesaareks. Jõudsime just parajal ajal, nii et enne päikeseloojangut sai telk üles ja hämaruse kasvades kosus ka meie pisike lõke, mille ohjeldamiseks vana plekk-kausi kaasa võtsimegi - sellel saarel ei ole korralikku tuleaset ja ega ei raatsinud sinna endast väga palju jälgi maha jätta. Õhtuvalgus oli imeline:
 |
| Saare ühel küljel kasvasid männid... |
 |
| ... ja teisel küljel tammed |
 |
| Roosa õhtupilveke |
 |
| Vorst soojeneb kõige paremini, kui toki ots põlema läheb :) |
 |
| Viimane valgus |
Öö möödus rahulikult, kui välja arvata väike vihmasabin, mis korraks üles äratas. Hommik oli sompus, aga saare põliselanike kõverused said siiski üles pildistatud.
Külastasine korraks ka naabersaart - Pedassaart ja sealt sai mõne lehepildi:
 |
| Peale vihma |
Üritasime veel kohalikke matkaradu pidi jalutada, aga ega eriti ei saanud - suur must pilv ajas ennast pea kohale ja hakkas kolinal sadama. Istusime autosse ja hakkasime kodu poole tulema. Möödaminnes põikasime ka Saare järve ja Saare mõisat kaema, neid ühendas maagiline puiestee, mida Lagle ütles olevat unes näinud.
 |
| Läbi akna, läbi vihma |
Aga ega sealgi midagi tarka teha olnud, sest vihm läks järjest kõvemaks. Tulimegi koju.
---
Koju. Olin väikse matka ette võtnud osaliselt seetõttu, et tahtsin siit natukesekski ära, et tulla tagasi veidigi värskema pilguga. Et äkki näen tagasi tulles midagi rõõmustavat, mida enne taibata ei osanud? Aga ei. Aed oli nagu aed ikka, aga majja sisse astudes tuli kohe hall ja tusk peale. Raske, hämar, kõhe ja jahe meeleolu. Kobisin ärklituppa vihma ajaks lugema, aga ebameeldiv tunne ei kadunud. Ainult viha hakkas tekkima. Miks ma pean siin passima, ilma mingisuguse muutuse lootuseta? Miks ma pean iga aasta maadlema sibiveo pärast? Miks ei ole siin lootustki saada majja vett ja ammugi veel kempsu? Ma olen väsinud selle maja veidrustega leppimast, ütlemast, et jah, nii saab ju ka elada, on hullematki nähtud, vaata näiteks Siberis või 200 aastat tagasi või... Ma vaatan seda maja, eriti oma magamistuba ja näen, et siin saaks midagi muuta ainult omanik. Kui majal oleks ÜKS omanik. Vahetada ja soojustada rõskeid hallitavaid põrandaid, lõhkuda vaheseinu ja teha või panna kinni uksi... Aga kes olen mina? Poole maja üüriline. Mitte keegi olen. Ja tapeedi vahetamisega või voodi ühest toaseinast teise vedamisega ei muuda tegelikult midagi. Ma olen seda kõike juba proovinud.
Igatahes päädis ärritus sellega, et ajasin kogemata kööki pool ämbrit solki ümber (see on 16-liitrine ämber). Noh, läbi vandumise sai köök puhtaks jälle ja möödaminnes õues osa oksarisu ka põletatud.
Selline uudis ka veel, et avastasin - väsinult on mu parema silma nägemisteravus palju halvem, kui vasakul, näen kohati lausa topelt (varjuga). Otsisin oma lugemisprillid jälle välja. Puhanult on olukord natuke parem, aga ikkagi on ehmatav näha, et raamatus tähtedel on varjud. Et akna taga õõtsuval viinapuulehel on topeltvari. Et mina, haukasilm, ei näe enam nii, nagu olen harjunud...
Ma pean siit minema saama. Või leidma kusagilt kullaaugu, ostma terve maja kuidagi ära ja ehitama totaalselt ümber. Muidu sööb see paik mu elusalt.
8 kommentaari:
Ilus käik oli teil, kahju, et kodu vihaseks tegi aga ma saan sust aru väga hästi. Sinu andekus ja kuldsed oskajad käed peaks olema sinu kullaauk ja üleüldse on sellised meeleolud vihmast, eksole :)
Mõnusad udused pildid.
Eks tuleb Jõuluvanale ja Universumile konkreetne kirjeldav palvekiri ja teabenõue saata. Mõnikord see töötab, mõnikord menetletakse juhtumit kauem ; aga väljaöeldud lausel on mana vägi, mida arglikul mõttel pole.
Vaata, et siis liiga tagasihoidlikult ei soovi. Vanas eas tisleri ja pottsepa ametit õppida, hmh.
Meeleolud on tegelikult üle 10 aasta sellised, vahepeal õnnestub mul neid meeleolusid lihtsalt eirata ja teha nägu, et "kõik on kõige suurepärasemas korras" ja "praegu on nii, aga ega see nii jää". Kuigi - nagu näha - kõige ajutisemad asjad kipuvad olema need kõige püsivamad...
Veranda katus jookseb kolinal läbi, täitsa mäda on. Toa seintel hoiab krohvi koos ainult tapeet. Voodi jaoks ei ole normaalset kohta, riidekapi jaoks veel vähem. Kööki mahutaks veevärgi olemasolul kraanikausi veel kuidagi ära, aga kempsu siia sisse teha võimalik ei ole - keset magamistuba seda ju ei tee (ja ka keset magamistuba pole selleks ruumi). Ükskõik, mida ma siin ka ei tee, on see ainult kosmeetiline. Ja põhjalikumaid muudatusi saab ette võtta omanik. Kes seda ei tee.
Tisleri ja pottsepa ameti õpiks hea meelega ära. Praegu oskan ma neist palju rohkem lugu pidada, kui 20 aastat tagasi. Aga (iseenda) müügiesindaja amet oleks ka kasulik. Ja seda soolikat mul eriti pole. Kust seda soolikat saaks?
Väga kaunid fotod.
Üürimine on eriti nõme siis, kui omanik midagi omalt poolt ei tee ega korralda. Siin on küll kõiksugu gaasi-, vee ja elektrimehed ning kodumasinate parandamised omaniku asi. Mis ei tähenda, et mulle meeldiks üürikas elada. Praegu lihtsalt on olud sellised.
Hoian pöialt, et saaksid päris oma kodu, just sellise, mis Sulle endale meeldib.
Kas sa juba oled näinud videot, kus mu abikaasa matkab 630 km läbi Eesti jalgsi? :) https://youtu.be/Dnvsj6UmJL4
Eestlaste nn keskmine elatustase on kahjuks nii madal, et tegelikult tean päris mitmeid, kes ei ole oma elamistingimustega rahul ja tahaksid elada kas mujal või teha remonti, aga lihtsalt ei ole võimalik. :( Kuhu see kääbikuonni unistus jäi?
Pole veel videot näinud, aitäh viitamast, vaatan!
Kääbikuonni unistus ei ole kuhugi kadunud. Selleks oleks kõigepealt maad vaja. Kõik võimalikud müügikanalid on sobiva koha otsinguil jälgimisel, raha paraku veel vajalikus hulgas pole saanud kõrvale panna ja pangad näitavad minusugusele ust. Aga töö eesmärgi nimel käib.
Üldiselt ei ole ma päriselt midagi välistanud, ei seda maja siin ega talu kusagil linnast väljas ega ka kääbikuonni sobival maastikul. Kõige teravam on ikka raha küsimus. Isegi kääbikuonni ei tee päris tasuta ja kindlasti peaks see olema oma isiklikul maatükil. Mida mul praegu pole.
Tõsi see on, et meie kliimas ei tee isegi kääbikuonni tasuta. Elamine peab olema ikka tugev ja soojapidav. Üks võimalus ongi kolida soojale maale, kus aastaringselt saab elada lihtsas puu otsa ehitatud onnis.
Maalapp kusagil keskustest eemal ja mitte poppides suvitusrajoonides ei tohiks väga kallis olla. Sa ei taha ju põllumaad ega metsa vaid natuke aiamaad.
Imetlen julgeid,kes ei karda...loomi(või nüüdsel ajal lausa inimesi)!Ainult üks inimene on,kellega julgeks matkata metsas---minu isa.On tunne, et tema ei kartnud siin maa peal keda kuraditki ja kuigi ta oli "hirmus inimene",oli ta kindel turva.Kord seenemetsas ähvardas meid põdrapull,isa haaras kaika,pani selle enda ette risti ja asusime selg ees taganema.Varavalges üksinda enne kukke ja koitu maasikal nägin metssiga põrsastega,ühe maamaja aia tagant vahtisin oma tummaks jäänud hundikoeraga ilveseid.Ma kardan ÕUDSELT metsaloomi!
Postita kommentaar