teisipäev, 7. juuli 2015

Südamlik lugu

Siitpoolt on nüüd natuke aega vaikus olnud. Mul on puhkus. See tähendab, et olen istunud aias õunapuu all ja vaadanud, mõelnud, unistanud, võtnud natuke päikest, söönud-joonud-molutanud, natuke rohinud, natuke istutanud, natuke tammepakke veeretanud ja natuke koorinud. Valmis pole veel midagi. Olen harutanud juppideks (juba kolmandat korda!) ripptooli, mille võrk-(või õigemini kangas-)kiigest tegin. Natuke veel harutamist ja punumist ja see hakkab toolina toimima! Ausalt! Siis kruvisin kuuri seina külge täpselt sobiva kõvera sabiina kadaka oksa, mille paar nädalat tagasi maast üles kiskusin. Selle külge said tuulekellaks võtmed. Võtmed, millel kodu on kadunud, mille päritolu on teadmata, mille lukud on rikkis, mis on tavaliste ja eriliste vormide ja helinatega. Sneppervõtmed, vasara võtmed, tillukesed kohvrivõtmed ja kes teab mis kõik veel. Olen molutanud ja tegutsenud vaheldumisi, täpselt tahtmise ja tunde järgi. Minu mõtetes ja on avanenud uusi võimalusi, ootamatult on (vähemalt teoorias) muutunud võimalikuks enneolematu. Praktikani on veel pikk tee käia :)

Aga olen ka korra kodust välja saanud.

Rahmeldaja aias oli õunapuukänd, millest pidin midagi tegema. Algul mõtlesin, et lähen lihtsalt sinna üks päev kohale ja valmis! Aga ei, kus sa saad. Juba oli sellest plaanist juttu olnud Aidi ja Otiga, Ott tahtis ka näha, kuidas kuju tehakse. Ja siis juba Kaaren ja Muhedikud loomulikult ka. Kui Muhedikumamma mulle paar päeva varem helistas, et mis kell õppepäev algab, võttis korraks kokutama - mis õppepäev?! Ma mõtlesin, et tuleb lihtsalt väike sõbralik koosviibimine väikse saagimisega! Aga noh. Nimi ei riku meest ega üritust. Mu meelest see ikkagi lõpuks just täpselt see oligi, mida ma lootsin - sõbralik koosviibimine väikse saagimisega. Õppepäevast oli asi küll kaugel :)
Ott oli tubli ja innukas õpilane ja lõpuks jäigi pakule tema valitud (ja suuremalt osalt tema teostatud) vorm. "Südamlik lugu" sai selle esialgseks nimeks. Kui ma peitlid välja tõin, läks alles õige kambatöö lahti, kes aga jaksas ja viitsis, kratsis sinna midagi toredat peale. Teiseks valmis aianurgas vanast kuusekännust äge Ökkul, selle autoriteks on Kaaren, Aidi ja Kaarna võsuke.

Mina pildistada ei jõudnud, Lagle-lapsuke käis fotokaga ringi. Pisike pildivalik eilsest päevast:






























































Lapsed tegutsevad (üks väheseid minu pildistatud fotosid)





Elevanti näete?

Lagle uuristatud, Kaarna pildistatud

Tervitused kõigile, kes on jaksanud läbi lillepildirea siia lehekülje alumisse serva kerida :)

Igatahes Laglel oli ka tore päev, ega igal pool nii palju NII SINISEID lilli korraga leia :)
Imeline aed ja veel imelisemad inimesed. Aitäh!

Ps. Laglel on nüüd avaldused antud, eksamidki tehtud ja kunstikooli nimekirjas koht kinnitatud :)

6 kommentaari:

elfriide tramm ütles ...

ilu! lugu ja muidu ka :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Lagle lapsuke on vist kõik lilled üles pildistanud, mis aias iganes leidus :) Ilusad lilled peab ütlema. Ja ma tahaks endale ka Laglesinist pead :D Olge te tänatud olemast ja tulemast. Ilus päev oli, väga ilus :)

Lendav ütles ...

Heh, Sa ei tea ikka üldse, mis Sul seal kasvab. Siin on vähem kui kümnendik kõigest hetkel õitsevast ja pildistamisväärsest. Mis, valetan. Pildistamisväärset on mitte 10, vaid 50x rohkem.
Ole Sa tänatud vastu võtmast, see on mu mälu järgi hetkel selle suve parim päev ja täiesti kindlasti puhkuse parim päev!

Milda ütles ...

Olen veendunud, et oli üks vägade tore ja tegus päev, oleks ka seal olla tahtnud, niuks!

yrt ütles ...

Õnnitlused lapsele, kunstikool on äge!

MUHEDIK ütles ...

Oli soe ja mõnus. Hariv ja huvitav ka. Aitäh!
Ma saan sest siniselembusest kohe südamest aru, sestap igatseks endalegi säärast Sinilinnu pead:)
Lapsukesele veelkord õnne, kõrget lendu ja pikka teed!