teisipäev, 21. juuli 2015

Kus on sammal, ma küsin?!


Suvi 2015 - fliisjakk - värv: laimiroheline
Umbes selline toon...

Kaasaegne vesialuseline põrandavärv, mille tolmkuivaks kuivamist lubati tunni- ja värvimiskuivaks tahenemist 2 tunniga, on peale 7-t tundi maas vedelemist ikka kohati veel nätske (määrib). Ja see, et ta mujalt ei määri, tuleb sellest, et 3 tundi tagasi siia puhuri tõin.

Tooniga on ka nagu on... Nende pisikeste lipakute pealt poes vaadates oli pea lõpuks segi ja kamba peale sai valitud heledam samblaroheline. Kodus selgus, et potis on selle asemel enam-vähem neoonroheline ehk laimiroheline (või mõne silma jaoks lausa kollane).

 Võibolla oli see ka värvimasina apsakas - ega see toonimine neil alati päris täpselt ka välja ei tule. Ja teiseks on poes päevavalguslambid ning tillukeste paberite peal ei saa toonist lõpuks enam üldse aru, võibolla tellisin ise vale värvi. Aga olgu. Kuna olemasolevat on kogu korteri kahekordseks värvimiseks vähe (ühest korrast ei aita siin midagi - põrandad olid enne väga teist värvi), tuleb värvi juurde osta, toonijagu tumedamat ja mahedamat. Oeh. Kõige õigem toon oleks Lagle t-särgi värvi. Järelikult tuleb poodi särk kaasa võtta.

Aga nüüd, isegi veel alles poolikult (ja pisut vale tooniga) värvitud põranda kõrval, on mu oma mitu aastat tagasi mökerdatud (täiesti selleks sobimatu värviga - lae jaoks mõeldud vesiemulsiooniga -) kapp eriti kole. Midagi tuleb ette võtta. Kuna, see on veel selgusetu. Käesolev nädal planeerib ennast hirmsa kiirusega täis. Kolmapäev ja reede on vaja tööl käia, homme olla lisaks veel takso ema sõbrannale, kes vaja Antslast emale sünnipäevale tuua ja õhtul peaksin minema üht pisitellimust täitma - kaunistama üht valget kummutit kuldsete ornamentidega. Neljapäeval ootab üks oluline kohting ning hiljem tahan minna suurepärasesse lilleaeda taburette maalima. Reedel on lisaks tavatööle kokku lepitud massaaž, polegi lausa paar kuud seda tööd teha saanud. Laupäev ja pühapäev on Kivisaare Hallani päralt ja muuhulgas ootab meid Võsu ning liivaskulptuuride tegemise üritus. Uus nädal aga toob selle, et juba kolmapäevast peaksin olema ka oma põhitööl puhkuselt tagasi.

Kuhu suvi kaob?! Läheb, nagu oleks kits sabaga löönud!

13 kommentaari:

notsu ütles ...

Mõni sammal ongi kaunis kärtsu värvi, vaata et ongi neoonne (ütlen Nõmme männikutes lapsepõlve veetnuna). Iseasi, et "samblarohelisest" rääkides neid kärtsumaid tavaliselt arvesse ei võeta.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

see värvi valimine poes, mina ka valisin, tahtsin kööki midagi saviga sarnast aga siis lõin käega ja ostsin roosa :D ega ei kahetse ka :D kiirus on selle suve märk, sellist vehklemist pole jubaaastaid olnud ja täna viidi mind metsa mustikale, kohe nii, et astud autost välja ja ongi :D oligi ja päev läks

mustkaaren ütles ...

Las olla hele, teeb toa heledamaks. Tooniga on muidugi iseasi, samblaid võib ka pea roosasid olla. Hea mõte mingi õiget värvi asi kaasa võtta poodi.
Kui niisama istuda, aeg venib, aga tagantjärele tõmbub tyhjalt kadunud aeg kokku. Parem siis juba millegagi seda kaunistada.
Mustikad on hea. Peab ka metsa minema, no kasvõi metsa graafikat imetlema, kui marju ei trehva olema.

Lendav ütles ...

Kööki ma vist isegi jätan selle neooni, seal on ju eriliselt pime urgas. Aga tubades tundub see praegune värv küll pisut karjuvat, natuke mahedamat tooni oleks vaja. Natuke.

Sammal on kirju ja mitmekesine seltskond. Kui sinna juurde arvata veel samblikud, on peaaegu terve vikerkaar esindatud :)

Ega minagi mõelnud siia tavalist samblarohelist, vaid heledamat - ega ma muidu poes värvivalikul nii mööda oleks pannud.

Fideelia ütles ...

Minu arvutikuvar näitab neoonkollast. :) Tuba suvilas, millest kirjutasin eelmise postituse all, seda värvi umbes saigi. Meie olime rahul, ei häiri. :D

notsu ütles ...

mulle meenus üks koht Briti kaheksakümnendate sarjast "Only Fools and Horses", mille peategelased olid kaks vennakest, neist vanem selline pisiärikas ja -suli, mis tõi mulle meelde Eesti üheksakümnendate olme. Koht, mis meelde tuli, oli see, kus ta rääkis kellegi ära, et see palkaks tema ja ta noorema vennakese köögiremonti tegema. Ja nagu ta seletas, oli ta saanud kuskilt "head odavat värvi", mis oli kollane ja kena keik, sest klient tahtiski kollast kööki. Kuni pärast remonti selgus, et köök on sõna otseses mõttes silmipimestav, sest ta oli selle värvi kuskilt raudteelt virutanud, see oli helendav värv, millega värviti mingeid signaalposte vms asju, mis pidid pimedas näha olema.

Lendav ütles ...

:D
No nii hull see lugu siin õnneks pole :)

Mul on hoopis selline küsimus, et kas ruumi ilme põhjalik muutmine annab tunda ka mujal, teistes eluvaldkondades? Tavaliselt annab. Aga kas ka seekord? Mul on tunne, et ma olen siia majja kuidagi kinni jäänud, takerdunud. Seisev energia. Tööasjad ehk veel kuidagi väga tasapisi muutuvad, aga ülejäänud eluvaldkonnad on seisvas olekus. Elan jätkuvalt majas, kus ei ole vett, kus katus laguneb, kus ei ole näha mingit muutust. Ja ma pole aastate jooksul leidnud ühtegi teist korterit siinkandis, kuhu saaks, võiks ja tahaks kolida. Justkui tupikus istuks. Nii isiklike suhete osas kui majapidamise osas, rahadega on ka nagu on.

Teen praegu remonti selle jaoks, et vähendada ebameeldivaid nurki ja kohti siin, et muuta oma ümbrust kuidagigi elamisvääriliseks. Et iga kord, kui ma astun uksest sisse, ei tuleks peale tüdimus ja tülpimus. Selle jaoks on natuke helendavat signaalposti-neooni vist isegi omal kohal, eriti köögis, kuhu ei paista teadupärast iial päike :)

Kui keegi teab veel mõnda head vahendit või võimalust, kuidas saada majas seisev energia normaalselt liikuma (pommiplahvatus oleks vist liiga radikaalne), andke aga julgelt teada. Isegi seda tüüpi nõuanded, nagu gongi mängimine või salvei suitsutamine, on teretulnud. Mul on juba ammu tunne, et ma olen siin lihtsalt lõksus.

mustkaaren ütles ...

Vihasta kogu sydamest millegi peale ja tee rida seninägematuid lollusi. Siis tuleb paratamatult astuda uutele radadele. Kui alustada aegamisi ja viisakalt, vajub ratas vanasse turvalisse vakku tagasi. Remont on alguseks hea, järgmiseks soovitaks tylitseda ylemuste, naabrite, kallima, sugulaste, esimese vastutuleva politseipatrulli ja linnapeaga! Mõtle suurelt!

Lendav ütles ...

Oo, hakkab tulema häid nõuandeid!
Politseipatrulli näen homme hommikul tööl, ajan nad lapiga vehkides kabinetist välja!
Linnapeaga on tiba keerulisem, aga ma tean küll, kus linnavalitsus on ja kus ka selle pea kabinet asub. Nii et täitmisele!
Ülemusi näen ehk nädala pärast. Naabritega tuleb vist homme õhtuni oodata, ma enne ei viitsi. Kallima ja sugulastega... eks näis, õige hetk saabub õigel ajal.

Tegelikult saaks seninägematuks teoks võtta ette ka augu raiumise lakke - oleks hea otse üles tuppa käia. Ma usun, et feng shuile mõjuks see hästi :)

Panka võiks kah röövida. Kahjuks ei ole Elvas enam ühtegi panka, nii et Tartu järelikult...
Mmmm... saagida võiks. Kusagil avalikus kohas. Keset linna. Mõnest koledaks lõigatud tänavaäärsest puust saaks ju skulptuuri teha!

Nooh, ka tuleb lugejatelt veel häid ideid energia liigutamiseks? Võtan kõik vastu ja töötan läbi, parimad lähevad täitmisele!

notsu ütles ...

ma ei tea su maja, aga mõnikord annab ruumi ja liikumisvabadust juurde, kui mõni uks hingedelt maha võtta. Kui tundub, et see jätab liiga vähe liigendust, siis võib eesriie vms asi sama töö ära teha, aga ei tekita selliseid kasutamata nurki ja kohti, kuhu midagi panna ei saa, nagu uksetagused pahatihti on.

või kui vastupidi, on tubade vahel läbikäigukohti liiga palju, siis ukseava nt soome papiga kinni, tapeediga üle ja vualaa, üks sein juures, mille äärde saab diivani, voodi või riiuli panna. mul on endal üldiselt see häda, et on väga vähe seinu, mille äärde midagi panna saab, sest kogu aeg on mingi uks või aken sees. ja ühe sellise tubadevahelise (hilistekkelise) ukse kaotasime niisiis lihtsalt ära.

Lendav ütles ...

Üks uks (köögi ja minu toa vahelt) on juba 8 aastat tagasi ruumipuuduse tõttu hingedelt maha tõstetud. Talviti olen seal ees kardinat hoidnud. Minu ja lastetoa vahelt ukse ära tõstmine ei anna juurde midagi - uks avaneb enam-vähem vastu ahju. Vahelduse mõttes võiks seal ju kardin olla, aga praktilist tulu sellest palju ei tõuse. Lastetoast läheb üks äärmiselt segav uks veel ka verandale, aga seda ei saa kinni panna. Meil on seal igasugused tööriistad, naelad-haamrid, ka riidekirst lisatekkidega, hooajavälised jalanõud jms, nende järgi suure tiiruga ümber maja joosta ei ole kuidagi mõttekas. Vähemalt praegu tundub nii. Aga ma mõtlen selle peale veel :)

notsu ütles ...

Kas lastetoast segaks verandale minev uks ka siis, kui ta oleks meetrike sinna või tänna? Kui meetrike sinna või tänna asja parandaks, kas see oleks teostatav (seina kandvuse poolest või selle poolest, kas verandal on üldse nii palju kohti, kuhu ust teha)?

Ootan huviga, kas neoon teeb köögi rõõmsamaks. Hele ja soojapoolne toon võiks ju pimedas kohas päris mõnus olla.

Lendav ütles ...

Veranda uks võiks vabalt minna mõnest teisest kohast. Paraku ei ole mul plaanis nii suuri töid ette võtta, sest see tähendaks peale palkseina sisse augu saagimist veel ka suuremaid krohvitöid jne jne. Ja ma ei usu, et perenaine seda lubaks. Teiseks oleks see ka küllaltki kulukas, ma ei oskaks kõike siin ise teha ja peaksin palkama kellegi appi - ja see ei ole ju paari tunni töö.

Mul on peas olemas tegelikult plaan, mis selle majaga saaks ette võtta, kui see oleks tervenisti käes. Ja see plaan sisaldab küll nii mõnedegi uste sulgemist ja mõne teise ukse koha muutmist (ja pööningule minev trepp peaks ka asukohta muutma). Maja oleks täitsa elamiskõlblik ning isegi kena. Nii et kes teab? Idee võib isegi kunagi käiku minna :)