kolmapäev, 24. juuni 2015

Tuld ja vett

Puraviku talus sai koorikaaslaste seltsis väike tuli tehtud, vana koerakuut auga taeva poole suitsutatud.






















Enne tuletegemist sain esimest korda sel suvel ka vette, Karijärve - vanarahva juttude järgi klapivad näkid ja jaaniöö ilusti kokku. Loodetavasti see tegu ehmatas mu kähiseva kurgu terveks :) Kõht ja käsi ei olnud vee temperatuuri suhtes sugugi ühel nõul - kui ma oleksin vett kõigepealt kõhunahaga katsunud, oleks see märg tegu täna tegemata jäänud.

Tule pildistamine oli õhtu parim aeg. Teised hüppasid tantsida ja röökisid maki saatel laulda, mina... ei oska. Juua ei taha (kere ei võta alkoholi vastu, üsna ruttu hakkab halb), tantsimiseks on ka kondid kuidagi tuimad. Laulmiseks on hääl ära. Ei oska olla... Hea, et tuli oli ja pilti sai teha. Ma saan aru, et keegi ei viitsi siin nii palju tulepilte järjest vaadata, aga ma lihtsalt ei osanud valikut teha. Niigi oli neid klõpse vähemalt poole rohkem. Igal pildil on oma iseloom, struktuur, toon, soojus, kiirgus, faktuurid ja sügavused. Igaüks isemoodi. Las siis olla nii, täna ju tuletegemise öö :)

3 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Kõht pole kunagi käega samal arvamusel, kõhunahk on selline hellik, kas tead :D Aga pildid on super ja neid on just parasjagu või kindlasti mitte palju, et see õige emotsioon kätte saada.

mustkaaren ütles ...

Need on siiski ilusad pildid oma faktuuride ja tekstuuridega, tuli on imeline aine.
Nohh, pidustada võib igayks nii, nagu soovib. Sa ei kaota midagi, kui koos suguharuga sama trummi järgi ei karga ;)

Lendav ütles ...

Pidustamise viise on mitmesuguseid. Eile AlGusti juures naati kakkudes oli palju "orgaanilisem" pidu. Tõsine, töine, aga rõõm igal juhul suurem, kui klassikalisel pidutsemisel. Hea seltskond, hea huumor, botaaniliselt rikas keskkond - mis veel tahta?