Pühapäev, 28. juuni 2015

Vale aeg, vale koht või vale inimene?

Käisin eile kooriga popkooride laulupeol. Juba minnes oli imelik kriipiv tunne, peaaegu oleksin helistanud ja öelnud koorikaaslastele, et ma ei tule... Läksin ikkagi, olin ju lubanud. Laule õppinud, päeva selleks planeerinud. Ja ka ammuse sõbrannaga kokku leppinud, et nende paari vaba tunni jooksul, mis vahepeal on, talle külla lähen. Niisiis olin kaare all ära esimese proovi, igaks juhuks eriti ei laulnud, sest kurgus kriipis ja kartsin, et siis ei jää õhtuks enam üldse häält. Aga mõte hulkus teisi radu, kõik aeg oli tunne, et peaksin olema kusagil mujal. Et millal on sobiv ja viisakas hetk minema hiilimiseks. Ühest küljest kiskus enda poole botaanikaaed, teisest küljest oleks dendropark ka tore koht olnud ja kolmandaks ootas mind enda poole sõbranna, kelle poole aasta tagune sünnipäevgi pidamata veel... Niisiis. Esimene proov läbi, andsin supitalongi kaaslastele ja ütlesin, et lähen külla, kus mind ka supiga oodatakse. Ja lahkusin. Teise proovi ei jõudnud, esinema paraku ka mitte. Aga ega mu puudumist vist keegi märganud, laval oli minutagi mitu tuhat inimest.

Sõbranna lapsed olid jälle! hirmsasti kasvanud. Nagu mu enda lapsed ei kasvaks :) . Ja jalutamas käisime, nägin ära oma kahekümne aasta tagused Supika elukohad Allika ja Tähtvere tänaval, nägin ära, kuidas prügimägede asemele on ehitatud uusi ägedaid maju. Supilinn elab. Lõpuks jõudsin tugeva hilinemisega ikka peole ka, aga lavale ei hakanud trügima. Jalutasin laululava ümbruses, ei kohanud ühtki tuttavat. Kummaliselt üksildane on olla nii paljude inimeste läheduses. Üksildasem, kui täitsa üksi kaugel metsas näiteks.

Ei sobi mulle suured rahvamassid. Saan hakkama, aga hästi ei tunne. Väiksed sõprade grupid see-eest on toredad, koos laulda, matkata, kujusid saagida, niisama lobiseda - iga kell!

Üks tähelepanek veel - mu esinemisvajadus on hakanud raugema. Vaatasin kunagi kadedalt kontserditel esinejaid, ansambleid, koore, soliste. Nüüd olen ise kooriga käinud suurematel ja väiksematel lavadel, seisnud esireas. Ja tuhin on üle läinud. Täiesti ükskõik on. Tahaks lihtsalt laulda, hästi laulda, kuulata oma hääle kokku kõlamist kaaslaste häältega, tunda kontides trummide rütmide sulandumist. Aga kas sellel kõrvalisi jälgijaid, pealtvaatajaid, publikut on, pole üldse tähtis. Oli aeg, kui ma kartsin kasvõi Väeraja matku juhtida, sest oh kui jube, kõik vaatavad minu otsa ja ma hakkan ju kokutama! No ei hakka enam. Ja staarina ka ennast ei tunne, ükskõik, kui suure tähelepanuga kuulajad mu sõnu püüavad.

Nii ma siin siis mõtlen, et laulda tahaks, koor on ju tore, mõnigi koorikaaslane eriti armas. Aga... kas ma sügisel nendega koos jätkan, pole millegipärast üldse kindel. Ju vist on prioriteedid muutunud. Kui ma tunnen ennast õnnelikumana naati kitkudes ja mõtiskledes, kas, mida ja kuhu ümber istutada, selle asemel, et suure rahva hulgas eurolaule laulda, on elu teinud järelikult mingi väikse käänaku. Mis selle käänu taga on, pole veel päris selge. Eks aeg näitab.

Ps. Lagle läbis portfooliovooru ja sai kunstikooli sisseastumiseksamitele :) Teisipäeval on "läbikatsumine".

---

Täiendan. Ma ei ütle, et laulupidu oleks halb olnud. Kõigile teistele, usun, oli see lust ja rõõm. Lihtsalt mina ei haakunud hästi. Hing, mõte ja tunne olid kusagil mujal. Juba mitmendat korda, kusjuures. Sellest on ka ajendatud käesolev postitus - korduvalt ja jätkuvalt kisub kuhugi mujale. Pidu on väga suhteline ja lai ning kohati vastsandlikke tähendusi sisaldav mõiste. Eriti millegipärast käesoleval suvel :)

4 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Laglele hoian jätkuvalt pöidlaid, saagu tema kenasti kooli sisse :). See, et inimene ajas muutub on normaalne ja on hea, sest siis inimene areneb ja saavutab, ei pea kogu elu samu asju nautima aga vahel peale pausi võib vana armastus jälle värske olla. Vahel ma kadestan inimesi, kes teavad juba lapsest peale mida nad tahavad ja nad kõnnivadki sirge seljaga sirgel teel. Aga tegelikult on käänuline tee ju palju huvitavam. Rahvamassid on õudne nähtus ka minu jaoks :P

Lendav ütles ...

Jätkuvalt kisub mõte hoopis Sinu juurde. See õunapuukänd, kassid ja kõik-kõik, mis kännu ja kasside ümber jääb. Mingit kahtlust ega kõhklust ei ole, mõned kiired päevad veel ja siis ma tulen!

Morgie ütles ...

Nu pöidlad pihku Laglele.
Suurelt laulupeolt eelmisel aastal viilisin ma samuti ära, st rongkäigus olin, teisel päeval laulukaare alla ei trüginud. Proo­vides oli tore, aga peo ajal tuli see häiriv kampaaniatunne peale. Ei jaksanud.
Esineme oma pisikese kooriga Tartu Hansapäevadel, tule siis vaatama!

Morgie ütles ...

Nu pöidlad pihku Laglele.
Suurelt laulupeolt eelmisel aastal viilisin ma samuti ära, st rongkäigus olin, teisel päeval laulukaare alla ei trüginud. Proo­vides oli tore, aga peo ajal tuli see häiriv kampaaniatunne peale. Ei jaksanud.
Esineme oma pisikese kooriga Tartu Hansapäevadel, tule siis vaatama!