Rõõm ja natuke revolutsiooni

Vahtisin juba pikemat aega aias erinevaid õienuppe. Aga ükski ei tahtnud vaatamata mu pinevale põrnitsemisele lahti minna. Kuni täna hommikul välja kempsu läksin ja tagasiteel märkasin, et hurraa! moon on õied avanud!

 Moon on mul oma aia vana elanik. Uusi on viimasel nädalal ka kamaluga juurde tulnud, enamuses tillukesed taimelapsed, mis oleks lihtsalt välja rohitud ja ära visatud. Kui suureks nad kasvavad ja mis neist tegelikult saab, ma täpselt ei teagi. Poolte nimedki on meelest läinud. Punaseõielise raudrohu ja Kirillovi kuldjuure tunnen ära, nabaseemiku ka, aga need teised..?

Kolm kaunitari

Sabiina kadakas oli täitsa hulluks läinud. Ei saanud enam üldse aknale ligi ega midagi. Kippus oma praost akna ja aia vahel välja hiilima, muudkui edasi ja edasi... Ja liiliad olid selle hiiglase kõrval kängus, väljagi ei saanud neid päästa, sest vääte ja juurikaid olid kõik kohad täis. No ja mis selle vanakesega ikka teha, lõin aiakäärid sisse. Järgmine etapp peaks olema vist mootorsaag ja siis, kui jaksan, labidas. Juuubeeee! Ma olen nii ära kraabitud et. Aga pikka riiet ei saanud ka panna, palav oli. Algul mõtlesin, et mida sinna asemele panna, rohimas seal teab kui tihti ei käi, muruniidukiga ei pääse üldse ligi. Aga nüüd mõtlen, et kui palju ma üldse suudan seda maapinda kätte saada, uute asjade istutamine on alles mägede taga. Ja piibeleht tuleb sinna täitsa ise. Olgu kasvõi piibeleht, see on vähemalt vajadusel läbitav, tihnik ei kasva meetrikõrguseks.
Eile õhtul alustasin roobitsemist, täna lõunal tuli siia tulejumal ehk minu ema ja põletas kogu tekitatud oksahunniku kärmelt ära. Ta ikka oskab :)

Sõjatanner

Naabrite juures algas ka revolutsioon. Ruudi jube onn on hakanud katusest kiiresti haihtuma, eilse päevaga kadus pööning ära :)

Uued naabrid on täitsa toredad, pakkusid üleeile õhtul mulle siili. Et kas nende kempsu taga asjatav tegelane on minu oma? No mu meelest on meie kandi siilid kõik iseenda omad, aga lahke pakkumine sellegipoolest :)