 |
| Aia ääres |
Vaatasin seda pilti siin ja ei olnud rahul. Võtsin pliiatsi, sigrisin veel 5 minutit, tegin uue foto ja vahetasin pildi välja. Palun.
See joonistamine võtab üllatavalt palju aega. Samas... kooli ajal oleksin sellist pilti vähemalt kolm korda kauem joonistanud. Aga ikkagi. Tahaksin ühele pildile teinekord kauem keskenduda, aga samas tahaks siia iga päev ikka midagi üles panna, niikaua kuni tuul pöörab ja ma näiteks suure hoolega hoopis maalima või kuduma hakkan. Mingil salapärasel põhjusel ma ei suuda hästi mitut asja samaaegselt teha. Ikka perioodidena, üks tegevus korraga. Praegu on veel joonistamise aeg.
6 kommentaari:
Sõnajalad mulle meeldivad, kohe väga.
Spiraalidega pliiatsijoonised ka.
Ma olen ütlemata tänulik Kaarnale, kes mind selle blogi juurde juhatas. Olen nüüd jupike aega seda vaikides vaadanud, et mis ma ikka targutan kui mul kunstist halli aimugi pole aga nüüd sõnajalgade juures ei saa enam vaikida, nii suur armastus on need. Seda kõik on nii innustav, et tahaks isegi pliiatsi haarata :)
Aga palun! Joonistamine on imelihtne,selleks on vaja ainult tükike paberit ja pliiatsijupp. Ja mitte mingeid piiranguid pole, mis peaks valmis töö peal olema. Ainult joonista!
:)
Peale selle olen märganud, et üks Rahutu Rahmeldaja imeilusasti värve kokku paneb ja lauajuppidest imeasju välja võlub. Kui see tähendab, et kunstist pole halli aimugi, siis on siin küll tegu liigse tagasihoidlikkusega.
Pliiats on kõrgem pilotaaž, väike mäng värvidega on selle kõrval lihtsalt lõbu :) ilmselt ma ükspäev võtangi paberi ja pliiatsi :), mis juhtub on pärast näha :) ülane on väga ilus lill, jälle üks minu lemmikutest
Noh, jah, pliiats tahab pisut harjutamist. Aga ei midagi ületamatut. Kõik algab esimesest joonest.
Mulle meeldis kooliajal rohkem pastakaga joonistada, kasutasin seda nagu pliiatsitki varjutamiseks ka - päris palju erinevaid tumedusi sai kätte. Pastakaga on mõnes mõttes isegi keerulisem - kustutada ju ei saa. Aga samas kontrastid on erksamad.
Postita kommentaar