kolmapäev, 25. veebruar 2015

Loperdav mõte

Seoses valimiste ja ka vabariigi aastapäevaga on mõte igapäeva rajalt pisut loperdama läinud. Kuulsin raadiost peotäit valimisreklaame, kuidas "ta soovib Sulle ainult kõike head, ja kuidas seda saada ainult tema teab, see mees on valimindmees" ja mõte läks rändama.

Ma olen aus maksumaksja selle väikse summa pealt, mis ma palka saan. Ja minu väikse aru järgi peaksin saama riigilt vastutasuks ka midagi. Näiteks turvatunde. Et ma ei jää nälga, kui midagi juhtub. Et ma saan ravi, kui haigeks jään. Midagi sellist.

Aga oma mõtte seljas loperdades olen jõudnud arusaamisele, et ilma meheta naine on meie ühiskonnas alaväärne - eriti siis, kui lapsi ka on. Olen teinud vea abielludes selleks kõlbmatu mehega. Ja siis tegin vea temast lahutades ja lapsed enda kasvatada võttes. Ja viga parandada aitaks ainult uue (ja kvaliteetsema) mehe leidmine. Kuna see ei ole õnnestunud, olen jätkuvalt seisus, kus viimane sent näpu vahel. Milline võiks olla kindel tunne, et raha jagub elementaarseteks vajadusteks ja vahel ka natuke rohkemaks, pole aimugi. Harjumuseks on saanud minna toidupoes kõigepealt allahinnatud toiduinete leti juurde. Iga kord, kui käin mõne euro välja asjaks, mida pole ellujäämiseks otse vaja (paar raamatut aastas näiteks), tunnen hirmu ja killuke ka süüd selle eest, et ostan midagi, ilma milleta ellu jään. Enamasti ma surun selle süütunde ilusti alla ja teised seda ei näe, vahel peidan enda eestki ära. Leian põhjendusi, õigustusi... Ometi tunnen väikest torget iga kord, kui loen, kuidas inimesed näiteks teatris või kinos käivad. Või võtavad paaripäevase puhkuse ja lähevad teise Eesti otsa teatrisse, ööbivad kogunisti hotellis... Kuidas nemad seda saavad? Kaur küsis paar kuud tagasi, kas ma olen Tartus kinos käinud, et me võiks koos minna. No pole sellist momenti tekkinud. Ei raatsi. Küllap selle mõne euro ikka leiaks, aga... siis jääb järelikult midagi muud tegemata.

Lapsed on juba enam-vähem nii suured, et lähevad lähiaastatel tõenäoliselt kuhugi edasi õppima. See tähendab suuremaid kulusid. Millega neid kulusid kaetakse, aru ma ei mõista...

Rääkimata sellest, et olen aeg-ajalt mõtisklenud, et võiks ise ka midagi veel õppida. Võibolla saaks parema palgaga töödki*. Nojah. Vähemalt praegu on see küll utoopia.

Kodu tahaks, aga laenu ju mulle ei anta ja ise ka sellist summat nii äkki kokku ei aja, eriti üürimaksmise kõrvalt. Töökaaslasedki leidsid, et ainus variant oleks rikas mees leida. Naine on väärtuslik ainult siis, kui tal on mees kõrval. Võib ka üksi olla, aga lapsi ei tohi kindlasti olla, lastega naine on vilets ja mõttetu, ebausaldusväärne (lapsed võivad ju haigeks jääda!), ei pühendu piisavalt tööle ja ajud on tal ka rasedusega ja imetamisega lõplikult pehmeks läinud. Mees, see on teine asi, mees vääristab iga perekonda.

Naine, vaesus on su nimi.

* See eelmine töökoht andis küll õige pisut suuremat palka, aga tervist tappis rohkem, kui asi väärt. Öötöö on saatanast. Ennemini olen lihtne ja ilma igasuguse kvalifikatsioonita madalapalgaline koristaja.

Ps. Homme saate uue pildi, halajuttu rohkem pole plaanis rääkida.

24 kommentaari:

kaaren ütles ...

Sitaks täpne.
Aga soorollitraditsioonide vastu eksimine ei ole kah valik - mina nt olen mitmes mõttes lindprii, sest mu 9ametit, millega tegelen, pole teps mitte teenijasoost naesterahva ametid, seega sugulased ja naabrid yldiselt põlgavad ja vihkavad mind, sest neid asju peaks ju MEES tegema, mis imeloom sa selline oled, et julged. Lase ometi mehel olla mees jne.
Meesteturul on seis sitt. Lollakaid joodikuid on iga nuka peal, nii et kleiti selga panna ei tahagi- möla vältimiseks on mõistlik tunkesid jm töömehemundrit kanda, et palun mitte tylitada, ma olen maalt, obusega ja nagunii sõidan ise. Lisaks see jupi vorsti ja sea teema.
Mul oleks veel palju öelda mõttetute soomomentide teemadel, aga pärastpoole.

Lendav ütles ...

Ma lisaks siia juurde, et tegelikult ei ole mul meeste vastu midagi. Ega neil ka kerge ole, vähemalt neil mitte, kes n.ö. "kvaliteetsed" on. Naine, nõrguke, ei saa ju ise endale inimväärse elu tekitamisega hakkama (eriti lastega naine mitte), see on mehe ülesanne. Ja nii need mehed siis seda teevadki, loovad inimväärset elu oma perele ja lahkuvad parimas eas ootamatu infarkti läbi. Näiteks. On muidugi ka teistsuguseid mehi.

Aga jah, eelmisel aastal, kui plaanisin vanalt töölt ära tulla ja otsisin kohta, kus võiks saada palka, millega kuidagigi toime tuleks (ja ei, ma ei otsinud Eesti keskmist, kaugel sellest, lihtsalt gramm üle miinimumpalga...), pakkus kallim, et ega mul muud üle jää, kui mehisemate töökohtade poole vaadata, sest nn. nastetöödsiinkandis on äärmiselt odavalt tasustatud. Näiteks linna servas on tisleritöökoda, kus töötab teiste hulgas ka kaks naist... Praeguseks on selgunud, et mu liigesed ei kannata füüsiliselt liiga rasket tööd. Oh jah. Nii et meheks ka ikka ei saa.

[Miks ma hetkel kallimaga majapidamist ja rahakotti ei jaga, seda ma siin arutama ei hakka (ennetamaks ülearuseid küsimusi).]

Kusagil mu mõttekäigu sees on kala. Või on kala ühiskonnas, mis selliseid mustreid taastoodab ja toetab.

Hundi ulg ütles ...

Tõsine teema.

Tüdrukutel-naistel on tõepoolest raskem. Eelkõige seepärast a prori, et vanemate ühise elutee lõpetamisel otsustatakse lastesse puutuv üleeelmise sajandi tõekspidamiste järgi. Mees peab endastmõistetavaks, et lapsed "jäävad" emale. Naine peab endastmõistetavaks, et lapsed on temast kui emast lahutamatud. Soorollitraditsioonid, mis teha.

Minu mantra oma tütardele oli ja mõne puhul veel siiani on, et naine peab olema mehest majanduslikult sõltumatu. Selleks tuleb vaeva näha juba enne laste soetamist. Ja poegadele korrutan, et naised tulevad ja lähevad. Kuid mees peab üksinda kõigi asjadega hakkama saama ning oma laste eest hoolitsema, vaatamata sellele, kas lapsed lähedal või kaugel. Musta huumorina ootan, et mõni mu lastest lahutaks, nägemaks, kas õpetussõnadest ka kasu oli. Ootan tänaseni.

Lendav ütles ...

Osaliselt on majandusliku hakkamasaamise probleem ka üldse provintsi probleem. Suuremas linnas oleks vähemalt teoreetiliselt isegi minu hariduse ja oskustega töökohtade valik suurem ja palgad kõrgemad. Näiteks võin tuua kasvõi ühe tuttava meteoroloogi, kes töötab Tõraveres. Kurtis, et sama töö peal on mujal Eestis hoopis teised palgad. Siin aga saab ta praktiliselt miinimumi, kuigi töö sisaldab ka öiseid vahetusi.

Jah, väga hea oleks, kui naine oleks enne laste saamist majanduslikult sõltumatu. Aga kas kord noorest peast tehtud viga on igavene ja parandamatu? Ma ei ole veel leidnud viisi, kuidas saada oma laste isalt laste kasvatamiseks toetust, millest tõesti abi oleks (see praegune summa on lihtsalt naeruväärne). Samamoodi ei ole ma leidnud viisi, kuidas tagada oma perele sissetulek, mis kindlustaks lihtsa igapäevase hakkamasaamise ilma pidevalt muretsemata, kas viimasel kahel nädalal enne palgapäeva leivaraha on...

Mulle on olnud suureks abiks pensionärist ema. Ta elab mu õega samas majas, üüri ei maksa, söögiks annab sinna ühiskassasse mingi summa. Olen püüdnud temalt mitte rahalist abi vastu võtta, aga see on lõppenud ikka mingi (näiteks krediitkaardi-)võlaga ja sellega, et ema seda peaaegu vägisi mu eest maksta üritab. Enamasti saavad lapsed oma kooliekskursioonide ja teatrikülastuste rahad ka temalt. Veel annab ta lastele igakuiselt väikse taskuraha.

Läinud aastal oli kevad kergem, siis sain massaaži teha, kliente jagus ja see aitas rahalist seisu kõvasti parandada. Aga praegu pole ma veel sugugi kindel, kas käsi sellist tööd kannataks, pole julgenud ühtki klienti veel vastu võtta.

Nõutuks teeb see olukord, kus ma olen täiskohaga tööl ja saadavast tasust ei oleks võimalik isegi üksi inimväärselt ära elada. Jah, ma saan aru, et see ei ole kõrgelt kvalifitseeritud ja tasustatud töö, aga see on siiski täiskoht. Otsin juba pikemat aega uut üürikorterit, sest minu praegune elupaik peaks lähiajal lõpuks müüki minema. Aga paraku olen elanud vist selle kandi kõige odavamas üürikas, selle hinna eest ei saaks siin isegi kööktuba mitte.

Ma olen nõutu.

Nagu töökaaslased ütlesid - ainus variant - mine mehele... Paraku on Kaarnal õigus - meesteturul on seis sitt.

Lendav ütles ...

Peale selle kõige on kummaline, et on nii palju ameteid, kus rabatakse tööd teha, nii et hing väljas, aga palk on pehmelt öeldes naeruväärne. Näiteks kassapidajad ja üldse müüjad. Kõrvaltvaatajad leiavad, et see ei olegi mingi õige töö, mine leia endale midagi "korralikumat". Samas on ka need siin praegu alahinnatud tööd ometigi vajalikud, ilma nende inimesteta, kes neid viletsaid töid teevad, kukuks ühiskond lihtsalt kokku.

Ma arvan, et asi ei ole selles, millist ametit keegi parasjagu peab. Küsimus on selles, kuidas see on juhtunud, et paljud vajalikud tööd on niivõrd alahinnatud? Üks mu sõbranna on raamatukoguhoidja. Kõrgharidusega ja puha. Kohalik raamatukogu ei ole lihtne töökoht, see on soe ja tasuta ning sinna kogunevad kõik linna vaesed ja parmud ja hullukesed kokku. Ning see lugupeetud amet on tasustatud nii viletsalt, et ta oleks seetõttu peaaegu oma pisikesest korterist ilma jäänud. Majal hakati vahetama katust ja iga korter pidi oma osa maksma. Sõbrannal polnud seda summat kusagilt võtta, läks panka küsima, sealt öeldi, et tema palgaga ei saa ta mitte mingit laenu ja soovitati korter maha müüa. Korter jäi alles tänu sellele, et tema pensionäridest vanemad ja vend panid rahad kokku ja toetasid teda... Nii et isegi kõrgharidus ja lugupeetud töökoht ei taga elementaarset hakkamasaamist. Mis siis üldse?

Jälle jõuan sinna kohta välja, kus öeldakse - mine rikkale mehele...

kaaren ütles ...

Kellel jalad kannavad ja abituid ylalpeetavaid pole, läheb soomesse. Ma ka võtsin ette, aga siis läks mees kraadi hullumaks ja lisaks sellele ma nikastasin ennast puiduvirna ja maja kallalenne talve paari kiiret asja tehes. Nii et mehel olemine ei taga midagi, ikka ise peab omale vähemalt tikud, soola ja pyssirohu hankima. Aga suuri asju yksi ei tee, jõud ja igavesemad väärtused saavad ainult mitme inimese koostööst tekkida, sest siin kehtib variant 1+1=>3.
Ropendaks natuke nyyd?

Lendav ütles ...

Pr Kaaren, ma sain vokiräbala ema juurest kätte. Ma saan aru, et üüri ma selle abil ei maksa, vilets ja koidest puretud, nagu ta on, aga kui õpetajal võimalus, võiks väikse õpitoa tekitada. Esta pidi ka maalt oma voki ära tooma, küsin järgi, kas on olemas. Siis saaks juba plaane edasi teha. Mu riist vajab küll kõbimist. Ise ma seda teha ei oska, selles vajan ka asjatundja (loe: Sinu) abi.

Ja siis tegudele! Tulgu kasvõi veeuputus, meil saavad isekedratud lõngast koeravillased sokid olema ja selle vastu ei saa miski!

kaaren ütles ...

Huvitav, kas vokke närivad koid jätavad villa puutumata.
2) mitte nooruse lollus ja eksimus, Vaid halb õnn. Seda siis teema kohta. Eksimuseks pidamine tekitab syymekaid, aga halba õnne on kõigil ja see on yldinimlik.

kaaren ütles ...

Ja hoidku Jumal vokikoisid maja ja mööbli kallale minemast.

kristallkuul ütles ...

Minu ema tuli kevadel hästi tasustatavalt töölt ära, sest see hakkas ajudele. Ta hakkas käsitööd tegema ja teeb seda väga ilusti. Aga kahjuks teebki endale silmailuks ja lähedaste meeleheaks. Turustada seda kaupa polegi vist kuidagi võimalik. Eestlane ju villast sokki ostma ei hakka, selle teeb vanaema või ema ise valmis. Turistid saavad oma soki Saaremaalt või Tallinnast. Ja ongi - lõhkine küna. Või kui eestlane soki/mütsi ostabki, tahab ta seda praktiliselt tasuta saada. Mõnikord tundub isegi lõnga hind juba piisav, kudumisele kulutatud tunde ei taha küll keegi lugeda. Nii et jah... väga nukker on see olukord.

PS! Ketramise lühikursusel minu ema isegi suvel käis ja maksis selle eest raha. Nii et õpitubade tegemist võiks kaaluda ja välja kuulutada küll, võib leiduda huvilisi.

Lendav ütles ...

Käsitööga on jah, eriti nukker lugu. Minu teada on Eestis ainult üks kindakuduja ja võibolla paar pitsikudujat, kes saavad oma töö eest väärilist tasu. Kõik ülejäänud, kes oma kaupa ka müüvad, töötavad tegelikult alla miinimumtunnihinna. Teen ka ise käsitööd (ikka kas endale või kingitusteks) ja tean, kui kaua see aega võtab.

Vokikoid ja villakoid on loodetavasti eri liiki, vähemalt vanasti küll olid.

algusestpeale ütles ...

Tean, et käsitööd müüakse Etsy ja FB kaudu väljamaalastele. Eestis on natuke raske müüa, sest töötunde kulub palju ja keegi ei jaksa seda kinni maksta, pluss muidugi asjaolu, et paljud eestlased oskavad ise ka ilusti kududa.

karikate emand ütles ...

Tead, kunagi küsis tütar minult, mis minu meelest on Eestis kõige halvemini ja ma ütlesin, et alampalgaks saadav summa on oma ebapiisavuses kõige hullem: inimene võib kogu jõust tööd teha, täiskohaga - ja ikka elab teme pere hirmus ja vaesuses, enda elu häbenedes ja alanduses. Aastaid niimoodi, ilma selle lohutuseta, et hetkel on raske aeg, kuid see läheb mööda.

Kurb oli lugeda. Elasin tekstile ja kommentaaridele väga kaasa :(
Eks see kõik nii just ole :(
Lootusetu värk.

Lendav ütles ...

Minu lootus on selle koristaja-töö kõrvalt teha midagi muud. Eks ma vähehaaval teen ka, aga... võiks muidugi paremini. Sügisel lootsin massaaži-asja süvenenumalt ajada. Nüüd kukkusin õla ära, kuna selle niipalju korda saan, et massaažiga lisa teenida saan, ei tea. Eks siis tuleb niikaua muudele tegevustele pühenduda, joonistamine on selles mõttes päris hea. Plaanin need raamida (ise ikka) ja kuhugi näituseks üles panna. Ehk läheb midagi ka müügiks.

notsu ütles ...

Kas joonistamine on õla poolest OK?

aa, see oli sul vasak õlg vist, ja kui joonistamiskäsi on parem, siis tõesti ei tohiks segada.

Lendav ütles ...

Vasak õlg jah, paremakäeline olen. Joonistada saaksin vst juba vasaku käega ka, kui oskaksin. Aga kudumine tundus viimati mõni päev tagasi veel õlale vastumeelt olevat. Mul kõva kude ka, terve käega väänan vardaid, vaat et lausa puusadega :)

notsu ütles ...

kudumine jms on karm värk jah, mu sõrmeartroos andiski selle peale tunda, kui ma heegelnõela (õigemini kahe heegelnõela) peale A. kampsunit nõelusin.

notsu ütles ...

heegelnõela *abil* muidugi.

tundmatukülaline ütles ...

Aga millised joonistused...Eestis muidugi pole sellel mingit erilist turgu, aga pilte (ja vast ka käsitööd) saab kunstiportaalidesse üles laadida ja nende kaudu kasvõi tellimustöid teha. Kuna on niivõrd palju vahvaid ja kauneid loomajoonistusi, siis "lambist" pakun äriideed: teadagi toimub rikkamades maades fanaatiline koduloomapidamine, miks mitte pakkuda omanikele võimalust tellida nt joonistus nende lemmikust foto põhjal? Usun, et sellega oleks täiesti võimalik veidi lisaraha teenida. Tuleb end varustada vaid veidikene võõrkeelteoskusega ja suurema hulga ajaga, et endale mõnes kustiportaalis profiil teha ning netis ringi surfata ja oma töid sobivates kohtades reklaamida (okei, paberpilte eelnevalt vaja ka heale digikujule saada). No minul kui täiesti suvalisel tundmatul hakkab kahju lihtsalt, kui sellised oskused niisama tuulde hajuvad ja inimene samal ajal vaevalt palgapäevani välja lohiseb.

notsu ütles ...

kle, A. juhtis tähelepanu Ornitoloogiaühingu kuulutusele.

vaata, kas sa oma FB kontoga näed seda:
https://www.facebook.com/groups/234754490272/permalink/10155286187130273/?pnref=story

notsu ütles ...

(otsivad inimest, kes oskaks detailselt linde joonistada, värviliselt.)

Lendav ütles ...

Oo, millised võimalused! Vaatan järele, võtan teadmiseks, asun tegutsma. Aitäh!

Anonüümne ütles ...

Eesti probleem ongi see, et paljude tööde eest peab töötajal endal peale maksta. Olen saanud pakkumisi nt. tölkebüroodelt, kus maksud-maha tunnihind oleks üks euro, olen saanud pakkumisi firmadelt, kes tösimeeli arvavad, et inimene Peaks kolm kuud tasuta töötama "ja siis vaatame, kas vötame ikka palgale" ja olen saanud pakkumisi, kus täisajaga töö eest ei ole vöimalik isegi viletsa korteri üüri tasuda. Kuna mehest söltuda ei taha, siis otsustasin, et hüva, olen söltumatu ja läksin välismaale. Pole just teab mis lahendus, aga kui on valida, kas lähen vanemate pensioni kallale vöi vöimaldan Oma vanematele paremat äraelamist, siis valisin viimase.
Körgharidus on mitmel alal - erialase töö/palgaga teistes riikides sääraseid probleeme olnud pole.

Lendav ütles ...

Mõni ikka vahepeal soovitab mulle ka, et välismaale. Aga ei tahaks kuidagi. Küllap tunneksin siit kaugele minnes ennast pidetuna ja õnnetuna, arvan praegu. Ma millegipärast ei arva, et "seal, kus pole meid, seal on hea". Kui rahaliselt on parem, on tõenäoliselt mõnes muus mõttes kehvem. Aga ega ei tea ju ka, pole proovinud...