laupäev, 7. veebruar 2015

Natuke kibe

Käisime täna Tuljaku konkursil laulmas. Pärast pidime ühe koorikaaslase juurde kogunema, tähistama tagantjärele jõule, värskeid sünnipäevi ja läbitud konkurssi. Pidu! Pidupaik ise on mu elukohast umbes 10 kilomeetri kaugusel. Ei ole nagu palju, aga jala ka päris käia ei taha, eriti selle jubeda lörtsi-ilmaga. Ja auto mul ju hetkel ei sõida. Küsin siis ühelt kaaslinlaselt, kas läheb, ehk saan temaga tagasi? Ei vist, tema pere haige ja... Olgu. Küsin teiselt - ei tema ei lähe üldse, homme pikk tööpäev... Nojah, mis teha. Aga meie linnakesest käib seal kooris ju veel inimesi. Küsin siis ühelt seltskonnalt, kuidas Jüri juurde ja tagasi saadakse? Ja kohe läheb jutt käima, üks olla lubanud teise oma auto peale võtta ja kolmas muidugi ka ja neljas pidi ka nendega minema ja - oot, üks koht on veel, sinna saame ju tee pealt viienda võtta! Kuulan kõrvalt seda kiiret asjade paikapanekut ja sihuke tunne on, nagu oleks ämbritäie külma vett saanud. Minu jaoks ei ole kohta.

Enne oli ühe paariga juttu olnud, kuidas edasi minnakse. Aga nemad ei ela ju minu kandis. Küsisid pärast lahkesti, kuidas ma õhtut veetma tulen? Pakkusid, et mees võib ju kaine olla ja mu pärast koju tuua? Kuigi tegelikult ei peaks nad ise täna öösel enam kuhugi liikuma, naise kodu on peopaigast üle põllu.

Korraga ärkasid minus kõik peod, alates koolist, klassiõhtutest ja lõpupidudest, diskodest ja juubelitest, kust on nuttes koju tuldud. Ja ma ei tahtnud enam üldse kuhugi minna. Miks ma pean vägisi tükkima kuhugi, kus mind niikuinii justkui olemaski ei ole? Istun seal seina ääres või mitte, mis vahet seal on? Ei saa ise tuldud ega mindud, minu pärast peab siis veel keegi eraldi sõidu tegema? Juua ma ka ei saa, kere ei kannata alkoholi, enne kui purju jõuan jääda, hakkab halb. Sauna ei julge haige õlaga veel minna.  Ei. Parem mitte.

Ma olen solvunud. Kelle peale, isegi ei saa aru. Tõenäoliselt peaaegu kõigi pidude peale, kus ma olen õnnetu olnud ja millepärast ma ei suuda enam päris adekvaatselt käituda. Mul ei ole põhjust olla solvunud oma koorikaaslaste peale, sest mina olin see, kes õigel hetkel ei küsinud küüti. Ja kes pärast teistele kaugematele abipakkujatele lihtsalt ära ütles.

Kõigi teiste hulgas tähistatakse seal täna ka minu sünnipäeva. Olgu siis nii. 

See-eest saate täna õhtul tõenäoliselt siia uue joonistuse. Varsti. Kuidagi peab ju seda ootamatult sülle kukkunud aega ära kasutama ja sellest mingit kasu lõikama.

Mul on nädala pärast sünnipäev. Töö juurest küsiti eile, kuidas ma tähistan? Vastasin, et vist ei tähistagi eriti. Ema ja õde käivad ehk külas, võibolla paar sõbrannat ka ja ongi kõik. Pole ju ka juubel. No ja tegelikult ei ole ma elu jooksul kordagi ühtki suuremat pidu korraldanud, ka suuremateks tähtpäevadeks. Ju vist on kibedus igasuguste peo-sarnaste ürituste suhtes sügavamal, kui ma olen arvanud. Millest mul see vastumeelsus on, kes seda enam mäletab. Kas klassiõhtutest või veel mingist varasemast ajast, pole aimugi. Karta on, et esimene pidu, mille korraldajaks ma (kaudselt küll) saan olema, on mu matused. Aga kuna mul on esialgu plaan mõned head kümned aastad veel elada ja kes teab, mis kombed siis on ja kuidas mu lapsed selle sündmuse üldse korraldavad, pole ka see kindel.

Ps. Väiksemad koosviibimised sellist krampi ei tekita, padjaklubi Kudzumajas on alati suurepärane sündmus olnud. Hea seegi. Muidu võõrduksin inimestest vist päriselt ära.

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

Olen olnud kole tydruk seina ääres pikalt ja profffessssionaalselt, nii et justnagu saan su mõttest hästi aru.
Hea, et on selliseid kohti, kus sa vaikides seina ääres ei pea passima. Inimesi, kes tunnustavalt kuulavad, mida sa ette kannad, ja imetlevad, mida sa teed. See maksab kunagise yksinduse mõnevõrra kinni.
Häid pidusid ja armsat argilollust meile kõigile.

Kylli ütles ...

Njah, pidude suhtes tunnen umbes sama, ehkki natuke vastupidiselt - ma istukski parema meelega vaikselt nurgas ja "jälgiks mängu", aga see jääb miskipärast alati kellelegi negatiivselt silma ...
Tuljakul sai ka lauldud, teisi seekord kuulata ei jõudnud - kiirustasin koju haige lapse juurde - aga no eks ma natuke aiman, millise koori lauljaga tegemist on :)

Lendav ütles ...

Huvitav, et mul pole oma koori ürituste suhtes varem sellist tunnet olnud. Nüüd äkki oli tunne, nagu oleksin ootamatult võõras... Nagu põhikooli ajal. Ma pole siiamaani ühelgi koolikokkutulekul käinud. Lihtsalt ei taha. Liiga palju ebameeldivaid mälestusi ja tunnet, et ma olen nähtamatu ja üleliigne.

Sama lugu on mul tantsimisega. Neid üritusi, kus ma rõõmsalt teistega kaasa kargan, on väga harva, tavaliselt tuleb enne kramp ja tantsupõrandale ma ei jõuagi.

Imestan, kust see siis nüüd äkki tuli? Võibolla on lõpuks aeg käes see muster läbi näha ja kirjeldatud automaatsetest reageerngutest (solvumine jms) loobuda. Ma ei ole enam ammu see 15-aastane häbelik tüdruk ja mul pole mingit mõjuvat põhjust käituda samamoodi (õnnetult), nagu 20 ja rohkem aastat tagasi.

Lendav ütles ...

Jõudsin oma mõtisklustega arusaamisele, et üks põhjus, mis mind automaatselt lukku paneb, on äraütlemine. Mitte esimene, vaid umbes kolmas kuni viies. Näiteks neljandast kohast küsides ja jälle negatiivset vastust saades ma enam edasi minna ei taha. Kuigi järgmine küsimine võiks anda lahenduse. Annangi alla. Ja solvun. Ja kui siis keegi pakub mingit lahendusvarianti, ei võta seda enam vastu.

Lapsik.
Karta on, et olen liiga varase loobumisega päris palju võimalusi käest ära lasknud. Kasvõi korteri otsimisega - suudan tõsiselt tegelda maksimum viie kohaga ja kui siis need ei sobi, tuleb pikk paus, millal ma ei taha sellest teemast enam midagi kuuldagi - annan alla. Uusi võimalusi olen valmis vastu võtma alles peale pikemat pausi.

Igatahes ei ole selline muster eriti mõistlik. Kust see tuleb, miks ma nii kergesti alla annan polegi tähtis. Hea, et midagi hargnema hakkas...

Kõige erksam mälestus sellisest "seinast" on ajast, kui ma esimest korda depressiooniravile sattusin. Olin just tulnud ära oma esimeselt töökohalt ja läksin ennast töötukassasse arvele võtma. Aga mind ei võetud - mul oli tööraamat puudu. Tahtsin selle ise osta, aga ei saanud - selle pidi ostma tööandja. Käisin endise tööandja juures, sain volituse, ostsin tööraamatu. Täitsime selle ametliku (fiktiivse) tööandjaga ära, tütarlaps ei osanud, ma ise kirjutasin sissekande, tema pani allkirja. Nii. Nüüd tagasi tööbüroosse, aga ikka ei saanud arvele, lepingul oli töökaitse inspektsiooni tempel puudu. Läksin sinna, aga templit ei saanud, seda pidi tööandja võtma... Siis jooksis juhe lõplikult kokku. Lõpetasin arsti juures, kus selgus, et mul oli juba aastaid olnud stabiilne deprekas, see viimane sündmuste jada oli lihtsalt karika üle ajama hakanud. Sain rohud peale ja ellu tekkisid üle aastate värvid ja päikesepaiste.

Kuidagi sain selle lepingu tööandjale viidud, kes selle templi välja ajas (ise kõvasti vandudes ja ropendades), aga tööbüroosse ei ole ma sellest hetkest enam astunud. Ja tollest töökohast käin kaarega nagu katkust mööda.

Sai siia pikem jutt, aga ma ei tahtnud sellest enam uut postitust esilehele teha - mis sest vanast pasast ikka uhkelt eksponeerida.