Natuke kibe

Käisime täna Tuljaku konkursil laulmas. Pärast pidime ühe koorikaaslase juurde kogunema, tähistama tagantjärele jõule, värskeid sünnipäevi ja läbitud konkurssi. Pidu! Pidupaik ise on mu elukohast umbes 10 kilomeetri kaugusel. Ei ole nagu palju, aga jala ka päris käia ei taha, eriti selle jubeda lörtsi-ilmaga. Ja auto mul ju hetkel ei sõida. Küsin siis ühelt kaaslinlaselt, kas läheb, ehk saan temaga tagasi? Ei vist, tema pere haige ja... Olgu. Küsin teiselt - ei tema ei lähe üldse, homme pikk tööpäev... Nojah, mis teha. Aga meie linnakesest käib seal kooris ju veel inimesi. Küsin siis ühelt seltskonnalt, kuidas Jüri juurde ja tagasi saadakse? Ja kohe läheb jutt käima, üks olla lubanud teise oma auto peale võtta ja kolmas muidugi ka ja neljas pidi ka nendega minema ja - oot, üks koht on veel, sinna saame ju tee pealt viienda võtta! Kuulan kõrvalt seda kiiret asjade paikapanekut ja sihuke tunne on, nagu oleks ämbritäie külma vett saanud. Minu jaoks ei ole kohta.

Enne oli ühe paariga juttu olnud, kuidas edasi minnakse. Aga nemad ei ela ju minu kandis. Küsisid pärast lahkesti, kuidas ma õhtut veetma tulen? Pakkusid, et mees võib ju kaine olla ja mu pärast koju tuua? Kuigi tegelikult ei peaks nad ise täna öösel enam kuhugi liikuma, naise kodu on peopaigast üle põllu.

Korraga ärkasid minus kõik peod, alates koolist, klassiõhtutest ja lõpupidudest, diskodest ja juubelitest, kust on nuttes koju tuldud. Ja ma ei tahtnud enam üldse kuhugi minna. Miks ma pean vägisi tükkima kuhugi, kus mind niikuinii justkui olemaski ei ole? Istun seal seina ääres või mitte, mis vahet seal on? Ei saa ise tuldud ega mindud, minu pärast peab siis veel keegi eraldi sõidu tegema? Juua ma ka ei saa, kere ei kannata alkoholi, enne kui purju jõuan jääda, hakkab halb. Sauna ei julge haige õlaga veel minna.  Ei. Parem mitte.

Ma olen solvunud. Kelle peale, isegi ei saa aru. Tõenäoliselt peaaegu kõigi pidude peale, kus ma olen õnnetu olnud ja millepärast ma ei suuda enam päris adekvaatselt käituda. Mul ei ole põhjust olla solvunud oma koorikaaslaste peale, sest mina olin see, kes õigel hetkel ei küsinud küüti. Ja kes pärast teistele kaugematele abipakkujatele lihtsalt ära ütles.

Kõigi teiste hulgas tähistatakse seal täna ka minu sünnipäeva. Olgu siis nii. 

See-eest saate täna õhtul tõenäoliselt siia uue joonistuse. Varsti. Kuidagi peab ju seda ootamatult sülle kukkunud aega ära kasutama ja sellest mingit kasu lõikama.

Mul on nädala pärast sünnipäev. Töö juurest küsiti eile, kuidas ma tähistan? Vastasin, et vist ei tähistagi eriti. Ema ja õde käivad ehk külas, võibolla paar sõbrannat ka ja ongi kõik. Pole ju ka juubel. No ja tegelikult ei ole ma elu jooksul kordagi ühtki suuremat pidu korraldanud, ka suuremateks tähtpäevadeks. Ju vist on kibedus igasuguste peo-sarnaste ürituste suhtes sügavamal, kui ma olen arvanud. Millest mul see vastumeelsus on, kes seda enam mäletab. Kas klassiõhtutest või veel mingist varasemast ajast, pole aimugi. Karta on, et esimene pidu, mille korraldajaks ma (kaudselt küll) saan olema, on mu matused. Aga kuna mul on esialgu plaan mõned head kümned aastad veel elada ja kes teab, mis kombed siis on ja kuidas mu lapsed selle sündmuse üldse korraldavad, pole ka see kindel.

Ps. Väiksemad koosviibimised sellist krampi ei tekita, padjaklubi Kudzumajas on alati suurepärane sündmus olnud. Hea seegi. Muidu võõrduksin inimestest vist päriselt ära.