teisipäev, 3. veebruar 2015

Veel üks lemmik

Jah?
Proportsioonidega läks pisut nihu. Aga kui originaali kõrvale ei vaata, pole vigagi :)

Mul on hirmus joonistamise kihk tulnud. Enam ei saa pidama. Kas ma selle jaoks oma õla ära põrutasingi, et joonistama hakata?

Ps. Esimene raks tööl ära käidud, täitsa elus olen. Ainult seda peab pidevalt meeles pidama,et raskemaid asju ei või vasakusse kätte võtta. Ämbrit veega näiteks. Ohh, milline rõõm on tegutseda ja mitte valutada! Käe liikuvus on hetkel juba täiesti taastunud, ainult nõrgavõitu on veel. Arvata võib,et ma ei saa käsipidi niipea (kui üldse kunagi) oksal ega redelil rippuda. Aga ma pole seda viimased 10 aastat saanud, nii et vahet pole.

4 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Jälle nii äge tegelane:)

Lendav ütles ...

Kõik puha teile, mu armsad lugejad-vaatajad!

Olen siia valinud tegelasi, keda ise hea meelega joonistan ja kes rõõmu teevad. See ei ole muidugi kõigi inimeste jaoks nii, tean mitut naist, kes konna lausa ei salli ja sisalikku ka parema meelega ei vaata. Ega ma kõigi meele järgi ikka olla ei jaksa. Nii et mul on ainult hea meel, kui kellelegi need elukad peale minu enda veel meeldivad :)

kaaren ütles ...

Konnad on ilusad ja sisalikud armsad.
Mul ei ole palju sõpru, kes viitsiksid iga päev minu suureks rõõmuks puid ja konni joonistada :) aitäh.
Tyhja sest redelil rippumisest. Peaasi, et maapealseid asju saab teha, ja kui valu kaob, oleks nagu päike välja tulnud.

krsi6 ütles ...

Minu lemmik