Väsinud

Aasta on alanud ebameeldivalt. Kõigepealt töö juures ja siis peale selle töö juures. Viimase nädala jooksul lisandus segastele tööasjadele Väikse Väeraja ümber kujundamine, millest ma sain teada siis, kui tegu juba tehtud. Ausalt, ma olen solvunud. Peale selle, et ma ei tea oma töö- ega vaba aega ette (ja ma hakkan vist vanaks jääma, ei jaksa enam iga mõne päeva tagant töögraafiku juhuslike muutustega kohaneda), rikutakse siinse kandi üks kõige ilusamaid metsaradu. Ja siis küsivad šokeeritud rajakasutajad minult, et mis toimub, sa ju töötad seal majas, mis neid töid organiseerib, sa ju ikka tead? Mida? küsin mina, millest sa räägid...? Ei, ma ei tea midagi... Ja endal on nii loll tunne.

Kohalikus lehes ilmus nupuke, Tartu Postimehes ka, eile panime ajakirjanduse poole teele Mari kirjutatud arvamuse. Ega tegu enam olematuks ei tee, aga vähemalt arvamuse avaldamise õigus on inimesel ju ikka? On ju?

Ma olen väsinud.

Kirjutasin eile öösel üles, mida parasjagu mõtlesin. On öeldud, et öiseid kirjatükke ei tasu avaldada, need on liiga emotsionaalsed. Jah, võibolla ongi. Aga mis siis. Siin see on:



Üks ilge käkk on kokku keeratud, parimate kavatsustega jälle, nagu ikka.

9 aastat tagasi tutvustasin Marile selle kandi metsi ja tasapisi hakkas idanema idee tähistada üks parimatest ja ilusamatest radadest kujude ning pinkidega. Käisime kümneid kordi rajal, otsisime parimaid kohti skulptuuridele, tegime kaardi, joonistasime kujude ja pinkide kavandid, rääkisime linnavalisuse esindajatega ja ka võimalike saagijatega, aga paraku jäi projekt siis vinduma.

Möödus 4 tegusat aastat, mille jooksul toimusid juba kahed puupäevad Elvas ja siis lõpuks oli aeg küps matkaraja tähistamise plaan uuesti ette võtta. Vaatasime vana idee värske pilguga üle, käisime jälle kümneid ja kümneid kordi rajal, esimesed korrad Reet Priimaniga, kelle juhatusel said paigutatud pingid ja kes üksipulgi lahti seletas erinevate paikade mõju tervisele. Kevadel said puupäevade jooksul Eesti muinasjututegelased puusse lõigatud, sügiseks raja äärde paigutatud. Talvel vanale aastale tagasi vaadates leiti, et see rada on väärt tiitlit Elva Aasta Tegu 2008.

Rada, mis oli mõnede metsalembeste kohalike lemmik juba varemgi, leidis nüüd uusi fänne lastega perede ja ka vanemate inimeste näol. Hakati korraldama giidiga ekskursioone eestlastele lähemalt ja kaugemalt ja ka naaberrahvad leidsid tee siia. Tänuks tervisliku jalutuskäigu eest hakati kujude juurde annetama münte, komme, pähkleid, küünlaid jne.

Möödunud on 5 aastat, just paras aeg, et üks selline objekt saaks rahvale omaseks.

Ja nüüd, ette hoiatamata, laastati raja üks kaunimaid muinasjutulise metsaga lõike eesmärgiga teha sinna suurem suusarada. Kõik kurvid sirgeks, 4 meetri laiune trass, kuused trassi kõrvalt maha. Lage ja sirge ja jube. Kujud jäeti alles ja väideti, et sellega on kõik korras, hädaldamiseks ei ole põhjust.

Ma ei ole siiani päriselt aru saanud, kes on töö tellija, kes praegune teostaja, nii et kirjutan umbisikuliselt.

Ma ei mõista päris mitut asja. Kõigepealt - mispärast ma sain sellest uuest projektist teada alles siis, kui kahju oli juba tekitatud? Kas mul ei ole õigust öelda välja oma arvamust enne, kavandamise käigus? Miks on tunne, nagu oleks otsuseid vastu võetud salaja? Kas tegijail on midagi varjata? Väike Väerada on selle kandi inimeste ühisvara. See ei ole enam ammu objekt, mille üle tohiks keegi üksi otsustada.
Teiseks - see oli jalutamise ja looduse ilu nautimise ning vaimu tervendamise paik. Nüüd on muutunud see laiaks lagedaks kiirteeks. Jah, sportlased rõõmustavad. Aga lapsekäruga inimesel ja aeglasevõitu pensionäril ning looduse rahu üle mediteerijal ei ole sinna enam asja. Kõndijal pole sinna asja ka seetõttu, et suusarajal ei käida - see lõhub suusajälje. Jalutaja jaoks on aga väga ebameeldiv olla kihutavate ja keppidega vehkivate suusatajate või suvel ratturite teel. Kas selline sihtgrupi muutus on arukas?
Kolmandaks - argumendiks on toodud, et juba olemasolevat metsarada suusatrassiks tehes kahjustatakse kõige vähem loodust. Kas tõesti ei leidunud lähikonnas ühtegi teist rada, mille samaväärsete raietöödega oleks kõlblikuks saanud teha? Päriselt?
Neljandaks. Üldiselt ei peeta ilu eriliseks argumendiks. Ometi käiakse ikka kaunites kohtades, keegi ei lähe koledasse paika. See oli raja üks kaunimaid lõike, nüüd on see parimal juhul lihtsalt tavaline. Miks peaks keegi sinna enam minema, tavalist on ju igal pool mujalgi?

Selle taustal on mõistetav kohalike ärritus ja jahmatus - nad on Väikest Väerada ja eriti just kõnealust rajalõiku Paisjärve taga pühaks pidanud.

Ma ei mõista. Andke andeks, aga ma tõesti ei mõista. Mul on tunne, nagu mu töö selle raja kujundamisel oleks olnud mõttetu. Iga viimset kui liigutust sai läbi kaalutud, et ükski puu viga ei saaks, et loodus jääks kujude ja pinkide paigaldamisel võimalikult puutumata, sest see paik oli kõige väärtuslikum just sellisena, nagu ta loomulikult oli kasvanud, isegi inimeste jalgade tekitatud kõverad rajad olid selle loomulik osa. Ja nüüd...? Maantee.

Kes ei mõista, et Väikese Väerajaga on juhtunud hirmus õnnetus, peab olema kas pime, poolemeelne või sportlane.