teisipäev, 28. jaanuar 2014

Väsinud

Aasta on alanud ebameeldivalt. Kõigepealt töö juures ja siis peale selle töö juures. Viimase nädala jooksul lisandus segastele tööasjadele Väikse Väeraja ümber kujundamine, millest ma sain teada siis, kui tegu juba tehtud. Ausalt, ma olen solvunud. Peale selle, et ma ei tea oma töö- ega vaba aega ette (ja ma hakkan vist vanaks jääma, ei jaksa enam iga mõne päeva tagant töögraafiku juhuslike muutustega kohaneda), rikutakse siinse kandi üks kõige ilusamaid metsaradu. Ja siis küsivad šokeeritud rajakasutajad minult, et mis toimub, sa ju töötad seal majas, mis neid töid organiseerib, sa ju ikka tead? Mida? küsin mina, millest sa räägid...? Ei, ma ei tea midagi... Ja endal on nii loll tunne.

Kohalikus lehes ilmus nupuke, Tartu Postimehes ka, eile panime ajakirjanduse poole teele Mari kirjutatud arvamuse. Ega tegu enam olematuks ei tee, aga vähemalt arvamuse avaldamise õigus on inimesel ju ikka? On ju?

Ma olen väsinud.

Kirjutasin eile öösel üles, mida parasjagu mõtlesin. On öeldud, et öiseid kirjatükke ei tasu avaldada, need on liiga emotsionaalsed. Jah, võibolla ongi. Aga mis siis. Siin see on:



Üks ilge käkk on kokku keeratud, parimate kavatsustega jälle, nagu ikka.

9 aastat tagasi tutvustasin Marile selle kandi metsi ja tasapisi hakkas idanema idee tähistada üks parimatest ja ilusamatest radadest kujude ning pinkidega. Käisime kümneid kordi rajal, otsisime parimaid kohti skulptuuridele, tegime kaardi, joonistasime kujude ja pinkide kavandid, rääkisime linnavalisuse esindajatega ja ka võimalike saagijatega, aga paraku jäi projekt siis vinduma.

Möödus 4 tegusat aastat, mille jooksul toimusid juba kahed puupäevad Elvas ja siis lõpuks oli aeg küps matkaraja tähistamise plaan uuesti ette võtta. Vaatasime vana idee värske pilguga üle, käisime jälle kümneid ja kümneid kordi rajal, esimesed korrad Reet Priimaniga, kelle juhatusel said paigutatud pingid ja kes üksipulgi lahti seletas erinevate paikade mõju tervisele. Kevadel said puupäevade jooksul Eesti muinasjututegelased puusse lõigatud, sügiseks raja äärde paigutatud. Talvel vanale aastale tagasi vaadates leiti, et see rada on väärt tiitlit Elva Aasta Tegu 2008.

Rada, mis oli mõnede metsalembeste kohalike lemmik juba varemgi, leidis nüüd uusi fänne lastega perede ja ka vanemate inimeste näol. Hakati korraldama giidiga ekskursioone eestlastele lähemalt ja kaugemalt ja ka naaberrahvad leidsid tee siia. Tänuks tervisliku jalutuskäigu eest hakati kujude juurde annetama münte, komme, pähkleid, küünlaid jne.

Möödunud on 5 aastat, just paras aeg, et üks selline objekt saaks rahvale omaseks.

Ja nüüd, ette hoiatamata, laastati raja üks kaunimaid muinasjutulise metsaga lõike eesmärgiga teha sinna suurem suusarada. Kõik kurvid sirgeks, 4 meetri laiune trass, kuused trassi kõrvalt maha. Lage ja sirge ja jube. Kujud jäeti alles ja väideti, et sellega on kõik korras, hädaldamiseks ei ole põhjust.

Ma ei ole siiani päriselt aru saanud, kes on töö tellija, kes praegune teostaja, nii et kirjutan umbisikuliselt.

Ma ei mõista päris mitut asja. Kõigepealt - mispärast ma sain sellest uuest projektist teada alles siis, kui kahju oli juba tekitatud? Kas mul ei ole õigust öelda välja oma arvamust enne, kavandamise käigus? Miks on tunne, nagu oleks otsuseid vastu võetud salaja? Kas tegijail on midagi varjata? Väike Väerada on selle kandi inimeste ühisvara. See ei ole enam ammu objekt, mille üle tohiks keegi üksi otsustada.
Teiseks - see oli jalutamise ja looduse ilu nautimise ning vaimu tervendamise paik. Nüüd on muutunud see laiaks lagedaks kiirteeks. Jah, sportlased rõõmustavad. Aga lapsekäruga inimesel ja aeglasevõitu pensionäril ning looduse rahu üle mediteerijal ei ole sinna enam asja. Kõndijal pole sinna asja ka seetõttu, et suusarajal ei käida - see lõhub suusajälje. Jalutaja jaoks on aga väga ebameeldiv olla kihutavate ja keppidega vehkivate suusatajate või suvel ratturite teel. Kas selline sihtgrupi muutus on arukas?
Kolmandaks - argumendiks on toodud, et juba olemasolevat metsarada suusatrassiks tehes kahjustatakse kõige vähem loodust. Kas tõesti ei leidunud lähikonnas ühtegi teist rada, mille samaväärsete raietöödega oleks kõlblikuks saanud teha? Päriselt?
Neljandaks. Üldiselt ei peeta ilu eriliseks argumendiks. Ometi käiakse ikka kaunites kohtades, keegi ei lähe koledasse paika. See oli raja üks kaunimaid lõike, nüüd on see parimal juhul lihtsalt tavaline. Miks peaks keegi sinna enam minema, tavalist on ju igal pool mujalgi?

Selle taustal on mõistetav kohalike ärritus ja jahmatus - nad on Väikest Väerada ja eriti just kõnealust rajalõiku Paisjärve taga pühaks pidanud.

Ma ei mõista. Andke andeks, aga ma tõesti ei mõista. Mul on tunne, nagu mu töö selle raja kujundamisel oleks olnud mõttetu. Iga viimset kui liigutust sai läbi kaalutud, et ükski puu viga ei saaks, et loodus jääks kujude ja pinkide paigaldamisel võimalikult puutumata, sest see paik oli kõige väärtuslikum just sellisena, nagu ta loomulikult oli kasvanud, isegi inimeste jalgade tekitatud kõverad rajad olid selle loomulik osa. Ja nüüd...? Maantee.

Kes ei mõista, et Väikese Väerajaga on juhtunud hirmus õnnetus, peab olema kas pime, poolemeelne või sportlane.

10 kommentaari:

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Väga halb! :( Osadel on endiselt tunne nagu inimene võiks looduselt kõike ilma küsimata võtta. See tekst pole mu meelest üldse liiga emotsionaalne, võiksid seda vabalt kuhugi ajalehte pakkuda. Kas mingit lepingu moodi asja tookord ei tehtud, millega nüüd lajatada? Mingit omandiõiguse paberit vms?

algusestpeale ütles ...

Ühed loovad ja teised saevad maha. See võtab sõnatuks!

Morgie ütles ...

Räme.

Lendav ütles ...

Juriidilise poolega tegeles minu kallis tööandja ja tookord piirdus see lihtsalt sellega, et küsiti luba (täpseid detaile ma ausalt ei mäleta, sest ise me sellega ei tegelnud) kujude paigaldamiseks. Mingit omandiõigust meil pole. Selle peale lihtsalt ei tulnud, et keegi võtab selle ala lähiajal uuesti üle kujundada... Rada on riigimetsa alal (Rõngu vald) ja osaliselt Elva linna maadel.

yrt ütles ...

Huvitav, kas see, kes andis loa kujude paigaldamiseks on sama, kes nüüd suusaraja tegemiseks loa andis? See peab küll üks lühikese mäluga tegelane olema. Võiksid selle teema näiteks Maalehele hambu lükata, las kaevavad välja, kuidas selline õnnetus sündida sai.

Anonüümne ütles ...

Antud asjas on parim Väeraja kaitse avalikkuse pidev tähelepanu, nii et pöörduge julgelt ajalehtedesse. Teie mõlema mõtted olid asjalikud ja argumenteeritud, hysteeriat ja emotsioonitormi ma nagu ei märganud.
Jõudu teile, et kogu rajast ei saaks algul suusa- pärast vbl juba motokrossirada, sest rahvas tahab ju kuskil atv-dega ka sõita jne.
trv, k.

Lendav ütles ...

Praegune luba on Keskkonnaministeeriumilt.

Aga jah - kõik on ju väga hästi, rada sai ju veel laiem ja parem ja kõik peaksid rõõmust lakke hüppama, nagu väljendas ennast Tartu Postimehes meie asutuse tegevjuht.

Hetkel olen kõige rohkem pettunud endises asutuse juhis, kes meil Väikse Väeraja projekti teostada aitas - tema aitas leida rahasid ja tegi kõik ametlikud kokkulepped. Ja nüüd on tema ka uue kujundamisega seotud. Miks ei võinud sellest ümbertegemisest projekteerimise ajal poole sõnagagi midagi öelda? Ma lihtsalt ei mõista. Kas ta ei saanud aru, milles seisnes raja väärtus, et nüüd selle uue projekti niiviisi läbi lasi? Ei saa aru.

Lendav ütles ...

Ma võiks ju küsida neilt otse, et miks ja kuidas, aga ma ei jaksa. Olen sellest jaanuarist nii väsinud, et hakkan sedasorti ärrituste peale lihtsalt nutma.

kaaren ütles ...

Kui sa ise ei jaksa, siis lase mõttekaaslased enda asemel kõva häält tegema. See teema käib sinnasamasse et hiiemägedest kruusakaevandusi ja turistikaid teha, sest nii on ju tegijatele mugav, saab pappi ja. Sest maausulised on nagunii mingid vaiksed hullud, ei julge ega oska nad seadusi kasutada ega dokumente koostada, aint segavad papi tegemist - aga kogu elu ei tohi käia ainult jooksval majandusaastal papi tegemises! On asju, mida tuleb vaadata lähemate KYMNETE aastate valguses nii ette- kui tahapoole. Ja siis oleks kasulik antud objektide kallal laamendamise asemel eururaha hoopis yhe päris uue vinge raja tegemiseks, aga selleks kellegi aju oli liiga tilluke, ise terve kariterveid ja tarku meesterahvaid, jajah. (Ma loodan, et nägite mu sarkastilist irvet.)

Lendav ütles ...

Asi on läinud veel huvitavamaks. Nüüd olla RMK-st teatatud (nemad on hetkel raietööde teostajad), et
meie olevat Väikse Väeraja nende maa-alale paigutanud neilt luba küsimata. Samas olid nemad Väiksese Väeraja valmistamisel meie sponsorid puiduga... Kuna ma ise ametlik asjaajaja ei olnud, ei tea täpset asjade käiku, aga kummaline on igal juhul, et nad on nõustunud omal ajal sponsoreerima projekti, mida nad oma maale ei taha?