Teisipäev, 28. jaanuar 2014

Aitasin eile Maril tema kirjatükki arvutisse saada ja riputan selle ka siia üles:

Arvamuslugu Väikese Väeraja laiendusest

Inimesi on jahmatanud eelmisel nädalal Väikesel Väerajal toimepandud raja laiendustööd ja puude mahavõtmine linnalähedase suusaraja kasuks. On ootuspärane, et raja loojad selle kohta sõna võtavad.

Olen püüdnud sellest mõelda nii ja teisiti ja ikka jõudnud järeldusele, et juhtunud on rumal õnnetus.
Väike Väerada on olnud omas võtmes täiuslikult töötav mehhanism. Hästi töötavat mehhanismi on hakatud parandama. See ei ole targa inimese tegu.

Mul ei ole midagi suusatajate vastu. Aga suusaraja vägivaldne pookimine Väikesele Väerajale on rikkunud visuaalse pildi väga maalilisest looduskaunist kohast. Looduse ilu on väga tähtis. Sellepärast on rajale paigutatud puuskulptuurid tegelastega eesti tuntumatest muinasjuttudest. Ennemuistsed juhtumised toimusid kindlasti lookleva rajaga paksus kuusikus, mitte lageda sirge peal.

Väeraja on maha märkinud karismaatiline teadlane PhD Reet Priiman. Ta on teaduslikult lahti seletanud looduse poolt rajal toimivad füüsikalised-keemilised protsessid ja kui hästi või halvasti need inimese kehale mõjuvad. Tänu Reet Priimanile ei pea me pimedalt uskuma ravivasse pinki või hädasid leevendavasse puusse, vaid omandama uusi teadmisi peenmateeriast meie ümber ning lihtsalt lubama sellel kõigel endasse toimida. Reet Priimani tõsiteaduslik vaatenurk on see, mis muudab Väikese Väeraja fenomenaalseks ja eristuvaks teiste puukujudega kaunistatud loodusradade seas.

Kõigile ootamatult on harvester möllanud paigas, kus tavaliselt seletatakse inimestele ökoloogiliste näidete abil klastrite ja nano-osakeste toimimist, kus on toimunud Elva metsapealinna parimad üritused, kus on endale pesa teinud muinasjutud ja inimesed jätavad kujudele andideks raha, linte, maiustusi ja küünlaid.

Kohalikus ajalehes vabandab Tartumaa Tervisespordikeskuse esindaja ehmatuse pärast, teatab, et meie ei ole siin veel üldse suusatada saanud ja elu läheb nüüd kohe palju toredamaks.
Seda on tõesti liiga vähe. Väärt kodanikud ja tublid maksumaksjad on väärt paremat esitust.

Väikese Väeraja kultuuriline kontekst muudab ta kogu rahva ühisomandiks olenemata sellest, millise valla maadel ta asub. Rahvas on väärt varast teavitamist, diskussiooni kaasamist, arvamuse avaldamist, osalusdemokraatiat ja heade tavade järgimist. Suusaraja tellijad on kõik need protseduurid vahele jätnud, nad on süüdimatult võtnud endale volitused rahva eest otsustada ja jõuliste paaristõugetega ületanud pädevuse finišijoone. Ka Väikese Väeraja loojad ei ole oma tehtud tööga välja teeninud pisutki erikohtlemist: neid pole suusaraja asjus teavitatud, kutsutud koostööle ega küsitud nõu. Kogu pahameel on õigustatud.

Väike Väerada kätkeb endas palju pehmeid väärtusi, nagu kunst, kultuur, folkloor, teadus, ilu, sammal, pöialpoisitihased, vaikus... Õõva tekitab tõsiasi, et kõik need pehmed väärtused pole ka koos andnud välja piisavalt tugevat kvintessentsi, et hoida Väikest Väerada eluõiguslikuna sellisena, nagu ta algselt loodi. Kas ühiskondlikud kokkulepped väärtushinnangute osas ikka kehtivad või on pehmed väärtused devalveerunud?

Mul on väga kahju Elva kandi elanikest, sest sündinud häda ei ole ju tuulest tulnud. Õnnetuse jälgi ajades jõutakse tõenäoliselt välja kohalike tegematajätmisteni. Usun, et õnnetuse puhul on väga tähtis, et inimesed ei tunneks ennast abitutena. Tuleb asjade käik välja selgitada, näod meelde jätta ja kätte maksta. Teha seda aeglaselt, nagu kasvavad puud. Iga päev januneda kultuuri ja hariduse, nagu valguse ja vee järgi. Kasvatada kodanikuühiskonda nagu oksi ja võrseid, sest ainult tugevates kogukondades on pehmetel väärtustel eluõigus. Ja ärge peljake iga nelja aasta tagant maha võtmast latvu, mis heidavad soovimatut varju teie eluolule.


Mariina Tiidor, Väikese Väeraja üks loojatest.

1 kommentaar:

Hundi ulg ütles ...

Nagu ma aru saan on asi tehtud. Pöördumatult.

Meenub üks noormees. Asi oli nii, et ise tõbine ja tuba külm. Noor mees tahtis parimat, panna ahjud kütte. Küsis ajalehti. Palavik oli kõrge ja juhatasin siis ebamääraselt. Päevi hiljem sain aru, millega tulehakatist tegi. Sealt kust tema võttis, oli mul pandud üks sorteerimata kast. Eelmise sajandi alguse ajalehtedega. Materialistina ütleksin, et umbes 25-40 eurot tükk... Sisust rääkimata - ajaga jääb neid eksemplare üha vähemaks. Aga ometi ta tahtis ju head!?