kolmapäev, 15. jaanuar 2014

Hajevil

Rahulik mõnus õhtupoolik. Võtan raamatu kätte. Loen kaks lauset, panen raamatu käest, kargan püsti, panen teevee keema. Istun tagasi, võtan raamatu, loen kolm sõna. Kargan jälle püsti, panen küünla põlema (see tekitab meeldiva hubase õhustiku). Võtan jälle raamatu. Loen ehk lausa terve lõigu. Ja siis märkan, et mõtlen, kuhu poole kudumisega kinnas on saanud - seda oleks ju vaja edasi kududa! Vaatan kõrvale toolile - seal ongi vardakott. Panen raamatu käest (juba mitmendat korda järjehoidjat hoolikalt vahele pannes, et järg ei kaoks) ja võtan kudumise kotist välja. Jah, kõik on olemas, vardad, lõngad, nagu peab. Assa pagan! Teevesi on ammu keema läinud, torman kööki, teen teed, võtan tassi tuppa, suskan poolelioleva kudumise kotti tagasi (homme ehk...?) ja võtan raamatu. Hakkan lugema. Midagi ei saa aru. Ah, ma olen seda lõiku juba kolm korda lugenud, nii et ei saanud isegi aru... Kus mu mõtted küll on...? Lähen kööki tee kõrvale võileiba tegema. Võitlen vahepeal kassiga, kes tahab mu käest võid ja juustu ära süüa. Tulen tuppa, istun, sätin tee ja võileiva mugavalt käeulatusse, avan raamatu. Raamat on huvitav, ei saa salata. Aga miks ma lugeda ei suuda, mitte ei mõista. Peale paaritunnist tõmblemist teekannu, külmkapi, küdeva ahju ja tuppa-õue-tuppa tahtva kassi vahel panen raamatu kõrvale. Lugeda enam ei jaksa. Kududa ka mitte. Ainult magada.

Mis see on, ma ei mõista. Juba mõnda aega ei saa ma enam millelegi korralikult keskenduda, meel hüpleb nagu budistlik ahv ringi. Ei suuda üle 5 minuti järjest ei kududa, ei lugeda, midagi ei suuda. Võtan kitarri kätte, tõmban paar akordi ja sinna see jääb... Võtan trummi, paariks minutiks suudan sellele keskenduda ja juba haarab mõte millegi muu järele. Mina, kes ma olen olnud pisikesest peale keskendumise meister?!* Ja nüüd... Ohh.

Kõige lähem paralleel on söömisega - ma ei oska juba ammu enam korralikult süüa. Pisikesena oli pidevalt see jama, et ma olin nii lasteaiarühmas kui algkoolis kõige aeglasem sööja ja sain selle pärast pidevalt õiendada. Ja nii ma õppisin kugistama. Aga korraliku mälumise oskuse olen kaotanud. Ahmin kiiruga söögi suurte tükkidena sisse, sest kohe-kohe on ju vaja kuhugi edasi joosta ja kui ma jään maha, siis saan sõimata. Või tegelikult... ei saa ju enam? Ma ei käi ju enam lasteaias. Aga kuhu ma siis kiirustan?

See töö ka ei soodusta keskendumist. Alati pean olema valmis, et keegi kargab uksest sisse ja tuleb minult midagi nõudma - on see siis saunapilet, tass kohvi või hinnakirja lahtiseletamine. Vahel on pikemad vahed, keegi ei taha mult midagi, aga alati tuleb valmis olla. Alati. Süvenemine, nii et kõrvalisi asju ei märka, pole lubatud. Nagu titega - kõrv ööpäevaringselt kikkis, millal piuksatab, kas tahab süüa, ega tulist ahjuust näppima ei läinud? Aga mul ei ole ju titte. Ja tööl ma ka päris kogu aeg ikkagi pole - päris mitu päeva olid vahepeal vabad.

Mis see on?** Miks? Ma olen juba täitsa väsinud sellest hajevilolekust.

*Üks eredamaid mälestusi on lasteaiast kõrvaarstil käimine - kasvatajad arvasid, et ma ei kuule, kui nad mind kutsuvad, sest kõrvadel on midagi viga. Tegelikult on mu siiani väga hea kuulmine. Ma lihtsalt ei märganud kõrvalisi helisid, kui olin keskendunud - joonistamisele, mängule vms.

** Ei, ma ei ole armunud, vähemalt mitte rohkem kui tavaliselt. Ei, ma ei ole ka maha jäetud. Ei, ühegi sõbraga tülis ka pole. Ei, ma ei ole märganud, et oleksin haigeks jäänud. Jah, süüa olen piisavalt saanud. Magada viimasel ajal ka. Veel pakkumisi?

10 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Väsinud?

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Hahaa, väga tuttav tunne. :) Keskendumisraskused on tänapäeval väga levinud ja ilmselt on peasüüdlaseks maailma ajaloos enneolematu infotulv. Pidevalt pommitatakse nii visuaalse kui muu saastaga. Aju ei suuda seda kõike vastu võtta. Mul oli paar aastat tagasi koolis akti joonistades korduvalt tunne et paberilehe alumises osas hüppab Skype aken ette ja ma pean kellegagi suhtlema. Kui absurdseks elu veel minna võib?

Lendav ütles ...

Väsinud olen ma kõige rohkem sellest, et ma keskenduda ei suuda.

Infovoogu olen püüdnud vähendada niipalju, kui vähegi võimalik. Kodus telekat ei vaata (vahel harva natuke tööl), ajalehti ei loe, arvutis olen lühikest aega. Tööl muidugi olen kõik aeg töötava arvuti kõrval. Arvutis vilkuvatel lehtedel (delfi jms) käin haruharva (kui keegi millelegi viitab). Blogid (ja mu oma meilikast) on ainukesed, kus ma regulaarselt käin, sest need on sihukesed rahulikud ja ei ründa. Skype on olemas, aga kasutan ainult siis, kui on kellegagi kokkulepe ja seda pole juba poolteist aastat vaja läinud. Isegi fb-d ma ei armasta, sest see on liiga kirju ja kohe väsitav.

Kui keegi uuriks reklaamide tõhusust ja küsitleks mind, saaks ta vist 0 vastust. Ma lihtsalt eiran kõike kirjut ja/või vilkuvat.

Raamatuid armastan. Need ei väsita, ei vilgu, ootavad rahulikult, aga paraku ei suuda ma isegi neid enam korralikult lugeda.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Kuigi end teadlikult liigsest eemaldanud oled, mõjutab see sind ikka. Paratamatult korjab teadvus pidevalt keskkonnast infot. Kuid miks see siis varem ei seganud? Ma olen su vastand, sest Facebook, uudisteportaalid ja üldse arvuti on minu jaoks igapäevane asi, aga kui meil kummalgi on keskendumishäired ja üks on end isoleerinud, teine aga mitte, siis on põhjus mujal. Äkki ADHD.

Lendav ütles ...

Küllap varem segas ka, eks ikka on olnud aegu, kui keskendumine on raskem ja vahel jälle mitte.

Igasuguse infoga - reklaamid jms puutun kokku ikka, kasvõi poes käies, kui taustamuusika vahele hüütakse mingeid reklaamsõnumeid.

Üks põhjus tuli veel meelde - venitamine ja molutamine. Kui ei ole sundust, on ennast tunduvalt raskem mobiliseerida. Isegi enamuse oma näitustest olen valmistanud tähtaja pinge all. Ise mõelnud, et kui nüüd pinge pealt saab, hakkan mõnuga edasi tegema - on see siis joonistamine, maalimine või nikerdamine, aga sinna see jääb... Surve all on lihtsam hoida ennast ühe tegevuse juures ja mitte killustada, sest killustamiseks (suvalisteks teepausideks ja mõttel rännata laskmiseks) ei ole aega. Ehk teisisõnu siis laiskus, mille vast saab sundusega ja piirangutega. Aga miks see laiskus hooti peal käib, sellest ma hästi aru ei saa. Vahel on üsna lihtne ka ilma surveta pikalt ühte asja teha, nii et meel ei lähe uitama ja tegutsemine ei muutu sihituks.

Praegu on juba paar nädalat (või isegi pikemalt) see keskendumisprobleem. Tõenäoliselt tõmbab mõne aja pärast pisut tagasi.

kaaren ütles ...

Tean ja jagan seda tunnet ning selle tekitatavat lisahajevust.
Kodus tekitab sellist asja liigne infomyra koduste kohustuste hunniku kujul, enamasti on see geneetiline naiste omadus ajaloolise majapidamistööde lademe pärast, meestel reeglina multitaskingu võimet ega hajevuseprobleemi pole (aga on sõltuvused enamasti). Peab ennast parasjagu kokku võtma, et NYYD MA AINULT KOON/TEEN MUDELIT/REMONDIN/midaiganes yhte asja korraga ja järjest, sest muidu unustad ennast ja jälle hakkab pihta.
Yks tähelepanek veel - mida vaimust vaesem on inimene, seda lihtsam on tal yhe tegevuse juures pysida. Parimad perenaised/majapidajad, tehasetöölised jt rutiinitalujad on inimesed, kelle intellekt ja kõrge mõttelend ei sega yhe tööliigutuse tegemist, sest enamaks lihtsalt puuduvad võimed. Mul on tutvusringkonnas palju vaatlus- ja tõestusmaterjali (irw)

Morgie ütles ...

Sul on vaja aeg maha võtta.
Kui sa seda ise ei tee, siis keha otsustab sinu eest ja jätab su haigeks. Mis on muidugi täiesti legaalne põhjus töölt puududa.

Lendav ütles ...

Mul on õnneks mõned vabad päevad, alles neljap. pean tööle minema. Ja imelikul kombel on normtunnid ikka täis. Ju siis on mingil ajal üle rabeldud.

Tegelikult on üks asi veel, mis töö juures väga häirib. See on valgus. Hommikul ei pane tähelegi, aga õhtuks on päevavalguslamp silmad täitsa tuksi keeranud, silmad hakkavad valutama, siis tasapisi kulmud, nägu silmade ümbert, meelekohad jne. Õhtul, kui tööl vaikseks jääb (hoolimata sellest, kas olen 12 või 24 tundi vahetuses) kustutan silma pleekivad lambid, jätan mõne kaugema üldvalgust andma, püüan silmi puhata. Aga uimasus ja ebamugavustunne (ja kerge peavalu) kaob paremal juhul alles järgmiseks õhtuks. Kui pean mitu päeva järjest päevastes 12-tunnistes vahetustes olema, siis kogu mõju võimendub. Mina ei kujuta ette, kuidas teised inimesed nii suudavad...? Või nad lihtsalt kannatavad rohkem või olen mina vähem vastupidav või ilge vingats?

Igatahes kulub peale tööpäeva vastikult pikk aeg taastumiseks ja normaalse töövõime taastamiseks.

Hundi ulg ütles ...


Ligihiiliv elurutiin?

Lendav ütles ...

Nii õudne kui see ka pole, on Hundil vist õigus... vähemalt osaliselt.