laupäev, 31. märts 2012

Võrkpall on võrratu

Tööl, nagu ikka, kui ma siia blogisse midagi kirjutan. Pidu. Võrkpallipidu. Võrkpall, tähendab, on ammu päeva jooksul kooli võimlas ära mängitud, nüüd on see peo osa.

Inimesed jäävad järjest rohkem purju, järjest rohkem tolgendavad siin leti ääres ja teevad silmi. Järjekordne tüüp ajab suust segast välja, ära minna ei taha. Märkab siis sõrmes midagi läigatavat ja ohkab - aga sul on ju mees... Jah! Absoluutselt! Mees püüab oma sassis peakesega natuke mõelda ja loivab siis lõpuks alistunult minema.

Paar minutit vaikust.

Tuleb järgmine. Veel segasema jutuga. Kiidab mu ebamaist ilu, nagu nad seda ikka teevad. Kuidagi nende segaste juttude rägastikus - oh mind ettevaatamatut küll - ütlen, et ma olen kunstnik. Tüüp leiab uue teema, millega mind piinata ja nuiab visandit endast. Ma pole küll ammu niiviisi kiirelt joonistanud, aga tühja kah, võtan paberitükikese ja teen kiire visandi. Mees ahhetab, ohhetab, ütleb, et on täpselt tema nägu! Ja lisab: vend on mul täpselt samasugune, ainult natuke teistmoodi! Sure või ära, nii naljakas hakkas.

Ma juba ammu kahtlustan, et ma olen liiga familiaarne klientidega. Naeran mõnikord koos nendega, räägin vahetevahel muidujuttu. Muidugi mitte kõigiga, isegi pooltega mitte. Aga siiski - igas seltskonnas on vähemalt üks inimene, kellega ongi huvitav vestelda. Suvisest invasportlaste laagrist on unustamatuna meeles üks taat, kes päeval iga natukese aja tagant kohvi ostma tuli sõnadega: anna mulle üits kohv ja ma ei tii sulle midäki! Lõpuks rääkisime taadiga poole ööni maailma asjadest. Ta helistas mulle tööle paar nädalat hiljem, oli välja arvutanud mu töögraafiku ja püüdis vist vabandada oma pealetükkivuse pärast. Minul aga oli rõõm lihtsalt selle üle, et olin kohanud üht siirast inimest.

Ometi on kusagil ka piir. Küsisin kallimalt jupi toru, sisediameeter 16,5mm, materjaliks mis iganes - vask, pronks, raud, vahet pole. Mees sai kohe aru, tõi vasest rõngakese (pronksist olla kahjuks venitamise käigus katki läinud - seda sisemist mõõtu pole ju poest saada!), oli seda pisut siledamakski ajanud. Mina veel natuke lihvisin, lakkisin autolakiga üle, sest vask kipub hullult määrima ja - täna olen ma juba korralikult abielus. Ausalt öelda ka tunnen ennast rohkem abielus, kui siis, kui passis vastav tempel oli. Ja mehed leti ääres ei kleebi enam nii tüütult. Töötab. Tõestatud.

3 kommentaari:

Kader ütles ...

Mind tabas mõne nädala eest šokk. Oleme mehega arutanud, et võiks ikka abielusõrmused ka teha, lihtsalt selleks, et oleks kergem võimalikke ligitikkujaid eemale peletada. Šokk seisnes taipamises, et kui me liiga kaua venitame, pole mul seda kaitsevahendit enam vajagi ju!

Morgie ütles ...

Haha.
No nagu näha, ajab torujupp sama edukalt asja ära.
Asi see valmis nokerdada.

mustkaaren ütles ...

Jajah, daamid, vanadus teeb oma t88:P