Laupäev, 31. märts 2012

Tundemälu

http://novaator.ee/ET/meditsiin/depressioon_muudab_maailma_halliks/

Absoluutselt. Mäletan, kui esimest korda masendusega arsti juurde jõudsin, arst lahkesti rohud välja kirjutas ja ma hakkasin paari nädala jooksul maailma üle mitme aasta jälle värvilisena tajuma. Siis ma olin ikka nii sügaval mudas, et ma ei saanud arugi, et ka teistmoodi saab. Kuu aega peale ravi algust imestasin arstikabinetis selle suure muutuse üle, imestasin, kuidas ma näen, et päike paistab... Seda polnud juba ammu olnud. Ja arst naeratas, ütles, et nii peabki, et teised inimesed tajuvadki maailma värvilisena, elamisväärse kohana, et ma olen täiesti normaalne, kui tajun maailma värvilisena... See oli minu jaoks nii harjumatu, nii imelik...

Nüüd on teistmoodi. Olgu mis on, aga ma püüan kehvematel aegadel kõigest jõust meeles pidada, et maailmatajumisviise on rohkem, kui see, mis hetkel on. Hoian oma mälu alles. Kasvõi ainult abstraktse teadmisena, et kõik möödub, et ma olen ka värvilist maailma näinud. Mul on ka oma meeldetuletajad. Inimene, kes teab, mida õigel hetkel öelda. Ja Žanna segatud aroomiõli on ka hämmastavalt hea abivahend mälu värskendamiseks.

Samas - kui hetkel on helgem olek, ei tule üldse meelde tablette võtta... Eilne, üleeilne ja üleüleeilne hall olek on meelest pühitud nagu poleks seda olnudki. Teadlik tundemälu on ikka lühikesevõitu. Targas raamatus on öeldud, et peale meeleolu normaliseerumist peaks vähemalt pool aastat kuuri jätkama, korduva depreka puhul isegi pikemalt... Varem ei julge ära ka lõpetada, selle jubeduse tagasitulek ei ole vastuvõetav. Kuidas seda iga päev meeles pidada, et väiksed valged jubinad tuleb näost sisse ajada? Mul ei ole harjumust veel tekkinud. Arvata võib, et ei tekigi.

Kommentaare ei ole: