kolmapäev, 21. märts 2012

Flashback

Kõik algas unenäost. See, mis alguses toimus, pole antud loo juures oluline. Oluline on see, et lõpus sain aru, et olin mõttetult vaielnud oma exiga, pidades teda kellekski teiseks. Vihastasin ja saatsin ta pikalt...

...

...ärkasin telefonihelina peale. Mulle helistas ex. Tabas mind uimase ja unisena, kaitsetuna, ütleks lausa, et alasti. Küsis peenetundeliselt, kas ma olen kodus? Jah, olen... ärkan just... Kas sa saad mulle natuke appi tulla? Noh... (aimates halba, aga siiski liiga uimaselt, et valetada - mul on tähtsaid kohustusi!)... olgu... Sõitsin Tartusse, kus läks käiku üks kõige segasemaid skeeme, kuidas parandada tema venna autot, samal ajal, kui ta vend ise on exi oma autoga Elva lähedal tööl. Noh, sõitsime jubinat ostma. Ootasin foori all rohelist (oma autoga ikka), kui äkki kapoti alt tuli kahtlast auru... Õudne. Pidasime esimeses võimalikus teeääres kinni, vaatasime - lõdvik oli vana ja väsinud, lekkis tosooli ja pritsis sõiduga kuumale mootorile. Nonii. Mina tahtsin otse Elvasse sõita armsa mehaaniku Kalle juurde (senikaua, kuni veel mingigi vedelik ringluses on), siis mees ütles, et tal oleks tegelikult vaja Erastveres käia... Misasja?! Sellest ei olnud alguses üldse juttu? Igatahes olen ma igavesti vilets enda eest seisja, ex mõtles välja hoomamatu logistilise süsteemi ja mina nagu loll järgisin seda... Sõitsin Elvasse, viisin auto Kalle juurde, istusin ümber exi masinasse, läksime Erastverre, võtsime sealt aku, sõitsime Tartusse tagasi, seal vahetas ex venna uuel Audil (ise kirudes: ärge ostke uusi autosid!) aku ja sõitis Erastverre genekal mingit juppi vahetama. Ja pidi õhtul kella 8-ks veel Tartusse tööle tagasi tulema. Mina sõitsin Elvasse, kus andsin minu kätte jäänud auto õhtul exi vennale. Ja sain lõpuks viimase infona teada, et Audi genekas, mille pärast tõmmeldi, oli täiesti korras. Oli mingi vale koha pealt märg olnud...

Muidu polnud ju viga, ilm ilus, kaunid Otepää ja Kanepi ümbruse maastikud jne, aga sõidukaaslase valik oli küll mööda... Kuidas kurat ma sain temasse kunagi armunud olla? Armastus on mitte ainult pime, on ikka kurt ka ja lõhna ta ka ei tunne. Ja ma elasin sellist elu üsna mitu aastat. Milleks mulle nüüd seda meeldetuletust vaja oli?! Et ma õpiksin ära tundma seda hetke, kus EI öelda?

Annaks taevas tarkust talle teinekord kasvõi unepealt öelda - mine p....!

Niipalju ma ikka suutsin enda eest seista, et kui ta laia kaarega ütles: kui see oleks minu auto, vahetaksin selle lõdviku siin kohe ise ära!, ma provokatsioonile ei reageerinud ja teda oma masina ligi ei lasknud. Ma tean küll - kõik, mida ta puudutab, hakkab mädanema. Kuldsete kätega mees on poolt kuningriiki väärt, aga tema käed pole mitte kullast. Aru ma ei taipa, kuidas ma sain ikka nii loll olla? Siis, ma mõtlen. Praegu muidugi ka. Niiviisi endale pähe istuda lasta...

Aja jooksul on midagi siiski muutunud. Olen olnud kiindunud järgemööda mitmetesse meestesse, soojemad suhted on tulnud ja läinud, aga austus on jäänud. Ainus, keda ma austada ei suuda, on ex. Ju ma siis olen aja jooksul hakanud siiski paremaid valikuid tegema. Et ma selle esimesega kohe abielluma pidin ja lapsed saama! Ega seda enam tagantjärele ümber ei tee...

4 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Oeh...vat sulle unenägu:(

mustkaaren ütles ...

Kes pensiini ostis?

Lendav ütles ...

Tema. Ime küll.

Skarabeus ütles ...

Sain jälle kinnitust seda meestevärki lugedes---me oleme ühes dimensioonis selles asjas...Kahjuks.Vhuh,tõesti jäle!KUI loll olen ma olnud.