pühapäev, 28. märts 2010

Mõte

Lapsed on vahvad. Täna oli lastekodus ringitunnis teemaks päike ja üks poiss(!) joonistas 2 päikest, poiss-päikse ja tüdruk-päikse, nende vahele hulga südameid ja seletas, et päiksed on armunud...

Kodus aga seletas tütreke, et tal on miljon küsimust, millele ei oska keegi vastata... Näiteks: kui suur on universum? miks on olemas gravitatsioon? miks me oleme olemas? miks talle meeldib kollane värv? miks ta sündis just sel ajal, mitte varem ega hiljem? ...

Ise just mõtlesin enne, et kirjutan paar sõna eksistentsialistlikest probleemidest... Ja siis kohe müraki sellised küsimused...

Põen ise (ikka veel) aeg-ajalt eksistentsialistlikku kriisi, täna hommikul sain ühest hoost jälle üle. Ja mõtlen nüüd tasapisi tagantjärele, et küll võib olla elu neil inimestel lihtne, kes selliste küsimuste peale unes ka ei tule. Olen kunagi kuulnud ühe elatanud inimese vihast arvamust, et mis küsimus see elu mõte ka on? Elu mõte on ju töö! Eeee... misasja? Minu jaoks pole sellel väitel mingit arusaadavat alust, sest see tähendaski ainult seda - töörabamist olemasolemise nimel (söök, soe, kehakate jne). Mitte õppimist, mitte kultuuriga tegelemist, mitte raamatute lugemist, mõtisklemist, arutlemist. Ei, need ainult segavad elu mõtte "töö" teostamist. Aga mille pagana pärast ma üldse olemas olema, endal hinge sees hoidma peaks? Elan selleks, et töötada ja töötan selleks, et elada? Arumaeimõista, miskit oleks nagu puudu...

Huvitav, kas ma üldse kunagi saan üle neist küsimustest? Kuidagi väsitav on juba... Puberteet pole veel õieti lõppenud, juba keskeakriis käes (peale mida on vist kohe seniilsus tulemas). Kes ma olen? Miks ma olen? Kas? Aga tegelikult? Aga kuidas? Mismoodi ma sellest aru peaksin saama, nii et mingi arusaadav ja vastuvõetav mõte ka oleks? No ja kui ühest küljest vaadata, siis on nii, aga seda võib ju ka hoopis teisiti võtta...? Ja, nagu on selgunud, on kõik, absoluutselt kõik tegevused kuidagi nende ogarate küsimustega seotud. Noh, hingamine ja peldikus käimine ehk välja arvatud, need on rohkem refleksi tasemel.

Et nagu... milleks peaks voodi alt tolmu võtma, kas see pole lõppeks ükskõik? Ja ausalt, mingit vahet pole, mida ma omale näost sisse ajan/ei aja. Sest vahet pole, kas ma olen ja kuidas ma olen. Kas põhimõtteliselt on üldse mingit vahet, mida ma teen või ei tee? Milleks ma peaksin hommikul voodist välja tulema, kui ma ei saa aru, miks ma üldse elan? Miks peavad inimesed kogu aeg riideid kandma (ka siis, kui pole vaja kaitset ilmastiku eest)? Kas ma olen hull, kui ma ei taha alluda mulle ogaratena näivatele tavadele ja otsin nende tagant mingit mõtet?

Kes ma olen? Nagu ühes Jackie Chani filmis: Huu ämm aiiiii?!

Gunnar Aarma olla öelnud mõni aeg enne surma, et elul ei olegi mõtet. Väga usutav. Võibolla peaks sellest mõtte-otsimisest loobuma ja lihtsalt elama... sest mis mul ikka muud üle jääb? Mõtet pole, aga elu on. Asi seegi.

12 kommentaari:

Sol ütles ...

Ma arvan, et kui üks inimene tunneb, et tema elu mõte on töö, siis nii see ongi. Miks siis töö ei või elu mõte olla? Kuigi, sinu kirjeldet vihane vanainimene üldistas oma elu mõtte ilmselt kõikidele liigikaaslaste elu mõtteks, millega ta tegi tüüpilise vea.

Lendav ütles ...

See oli esitatud nii: "mis loll küsimus see on? Elu mõte on töö!" ja seda sellise hoiaku ja hääletooniga, et ei jäänud kahtlust - töö on üldse kogu inimkonna ja kõigi üksikindiviidide olemasolu mõte. Ja kes nii ei arva, need on Väga Halvad Inimesed.

Muidugi on inimestel erinevad arusaamised, ka erinev seostamisoskus. Olen hulk aega murdnud pead selle üle, kuidas isa armastust kirjeldas: kõigepealt küsis, kas ma tean, mis armastus on. Püüdsin vastata. Siis ta kirjeldas oma nägemust - emaga neil olla armastus, sest nad ehitasid maja... Ja kuna ma pole maja ehitanud, siis ma ei tea armastusest midagi. Mida ta tegelikult öelda tahtis, võib ainult arvata.

Minu poolest võibki igaühel olla oma arvamus elu mõttest või mõttetusest, armastusest või millest iganes. Aga ma ei talu hästi, kui ma pean kellegi teise mõtte enda omaks tunnistama.

Sol ütles ...

Kui selliseid armastuse ja elu mõtte definitsioone leiutab kellegi teise, mitte oma vanem, siis tundub see isegi armas&naljakas.
Kui aga enda vanem või pereliige hakkab oma seisukohtadega sisse sõitma, pole enam üldse naljakas, vaid tüütu ja rusuv.

Kairi ütles ...

Noh, mina saan sellest vanainimesest aru. Tama jutu tõlgendus on küll iga ühe vaba valik, aga "reaalsus" on ju ometi selline, et on vaja süüa, peavarju ja kui juba järglased, ka nendele. Ja alles siis, kui ressurssi sellisest tegevusest üle jääb, saab võimaldada omale mõtisklusi, vaatlusi, naudinguid, abstraktset mõtlemist, küsimuste esitamist jnejne. See lihtsalt ON nii, nagu sügis tuleb pärast suve ja kevad pärast talve.

Mina vahel tolmu ei võta, aga kui võtan, siis sellepärast, et puhtas ruumis on kergem olla. Ja selles kerguses on endal kergem olla ja mõtteid mõlgutada või siis mitte.
A miks riideid kandma...no ma mõtlen, et lisaks praktilisele väljundile - vähem nahavigastusi, soe olla, on see suhtlemine ja mäng. Ja ilmselt veel midagi.

A mul on sulle küsimus - milleks sul seda mõtet vaja on? Mis segab sul elamast ilma mõtteta? Mispoolest elu siis vähem ...ee elu on? Või mis annaks sulle juurde "elu mõte"? On su elu vähem väärtuslik, kui sel pole mõtet? Või mõte, mis sulle praegu ei meeldi? :)

PS. Keegi ei pea minu mõtet omaks võtma :P

Lendav ütles ...

See mõtte otsimine hakkab reeglina siis, kui on kehv olla. Ja küllap on selles hirmu, et olek ei parane, hoolimata kõigest. Tekib apaatia ja soov mitte midagi teha. No ja siis ma püüangi leida mingitki mõtet ... näiteks süüa. Ja lihtsatest vastustest ei piisa (söön sellepärast, et kõht on tühi). Iga vastus viib uue küsimuseni (kas mu enesetunne paraneb, kui ma söön? kui ei, siis milleks üldse...?) ja kõik kokku sellesama küsimuseni - mis mõttega üldse?

Nagu väike laps, kes võib 1000x järjest küsida: aga miks? Ja ühegi mõistliku vastuseni ei jõua, mis meele maha rahustaks ja "lihtsalt elada" laseks.

Kudzu ütles ...

Mulle tundub, et elu mõtte otsimine on väga eluline. Mõttetu tegevus sh ka elamine, ei paku tavaliselt mingit rõõmu. Ning rõõmus vanainimene (meie ühiskonnas kahjuks harvaesinev nähtus) on ilmselt rahul oma eluga, sest leiab selle olevat olnud mõtteka. Olgu siis töö või lapsed või elusolemise nautimine - mille ta oma elu mõtteks on leidnud.

kaaren ütles ...

Tõesti. Mis loll kysimus see on? Elu mõte oled ju sa ise.
Töö mõiste defineerixin ma ymber fyysikalisex - igasugune mateeriaosakeste liigutamine on töö. Ka ajutegevus, omale ellujäämisex õhu sisse ahmimine & makaronidega plögistamine, kaunid qnstid, imeline muusika &ne &ne.
Muidu aga tundub isikliqlt minu eluviisiga pr Kairi igapäist elu tihedalt meeles pidav seisukoht, et kõigepealt söök, soe & turva, ning siis energiamahukamad vaimsed ocingud. Ma pole ise iial näljast nõrgana suutnud midagi geniaalset mõelda ega luua, arvatavalt kehtib see kõigi eluvormide kohta...

Lendav ütles ...

Põhimõtteliselt on küsimus selles, kas ma elan selleks, et töötada või töötan selleks, et elada. (Söön selleks, et elada või elan selleks, et süüa - kah variant). Ja loomulikult ei saa sellele kuidagi üldistades (kõigile sobivalt) vastata. Konkreetne igapäevane elu ei pruugi sellest vastusest suurt oleneda, aga enesetunne küll.

Põhimõtteliselt olen ma aru saanud, mis mind käimas hoiab, mis ajendab üldse midagi tegema - see on rõõm. Kui ma tunnen millestki rõõmu, kaovad eksistentsialistlikud probleemid kohe. Ja kui rõõm hakkab haihtuma, kaob sellega koos ka olemasolemise mõte. Tuleb välja, et ma olen hedonist.

Kader ütles ...

Elu mõte ongi rõõm :D
Aga pmst seletan ma enda jaoks asja nii, et inimesel, kes on jõudnud järeldusele, et elul polegi mõtet, on kaks võimalust: must masendus või elamisest maksimumi võtmine.

kaaren ütles ...

Rõõm pole hedonism. Mingi euro... asjandus (kas tervishoiualane vms) defineerib nimelt heaolu - sinna qluvad inimese põhivajadused, õigused &ms, & kasvõi 1 osise puudumine häirib inimese heaolu tunduvalt. Mh tervis pole haiguste puudumine, st vegeteerimine, vaid inimese HEA, energiline fyysiline & psyyhiline seisund, mis lubab tal aktiivselt elada ning sociaalselt käituda. ka mina väidan, et valudeta-puueteta inimene, kes aga ei suuda pere, yhiskonna vm grupi elust osavõtta, pole tegeliqlt qigi heas vormis. (sh ma ise) Nii et võta elu natike nõudliqmalt - rõõm pole midagi haruldast, lubat vaid erakordsetel hetkedel & karistamisväärset, vaid inimese loomulik vajadus, mida ta preax suutma saada igapäev, iga hetk. & asjaolu, et meie qltuuritaust nägi pikka aega ette vegeteerimist valu, vaimuhaiguste ning äärmise materiaalse vilecuse tingimustes, tuleneb hoopis poliitilistest mängudest, st vajadusest orjakarja valu & hirmu abil vaos hoida, mitte sellest, mida inimesel Inimliqx elux tegeliqlt vaja olnux.
Et sellised suhtumised qskiva kadunud pole, tuleneb inimese põlvkondadega edasikantavast ning vanematelt lastele vicahirmuga edasiantavatest endilegi teadvustamata vanadest käitumismustritest. Millel pole laste endi õnne, heaolu, tervise, edu, maailma parandamise &m õilsate asjadega mitte midagi tegemist.

Sol ütles ...

Rõõm on päris hästi tabatud elu mõte : )
Seoses küsimusega, kas me sööme, et elada või elame, et süüa, meenusid mulle kõik need inimesed, kes päris kindlasti elavad selleks, et JUUA. Aga kui joomine neile tõesti rõõmu teeb (ja paljudele teebki), siis on järelikult kõik korras.
Kuskilt ajakirjast lugesin ma ükskord artiklit, kus inimesed jaotati nende elu mõtte ehk peamise eesmärgi põhjal kolmeks. Niisiis, inimese elu mõtteks-põhieesmärgiks võivad olla kaama ehk nauding, artha ehk kasu või siis dharma ehk kohus.
Isiklikult ma lisaksin siia veel sellise asja nagu võim, aga ma ei tea, kuidas see sanskriti keeles on.
Tegu on muidugi üsna lihtsa üldistusega, ei mingit sügavat filosoofiat, aga väikeseks mõttemänguks kõlbab küll.

kaaren ütles ...

Paraq on inimese tegucemisel-oleql mõju teistelegi kogukonna liikmetele, seega inimese elu mõtte teostamine omab samuti mõjusid teistele inimestele... eriti sõltuvustega hädas inimeste kogukonna liikmetele, kes joodiq-muusõltlase rõõmu tekitatud probleeme taluma & lahendama peavad. Nii et mõnigi võix kysida: kas minu elu mõte on hea 1) mulle, ja ka teistele, 2) hea mulle, aga halb teistele, 3) mis variandid veel arvesse tulla võix...
kysimisest, aga mitte vastamisest, või kysimisest, aga vastuse tõrjumisest on samas vähe. tõeline mõtteocija peab meeles nii iseennast q ka aega & ruumi, milles ta mõte paratamatult kinni seisab.