Pühapäev, 7. märts 2010

Pesupesu

Tolgendasin terve nädalavahetuse maale läinud sõbranna kodus, pesin oma pesu ja kütsin tema maja. Ja mõtlesin. Kurat võtaks, ma olen surmani tüdinud kerjamast ennast kuhugi pesu pesema, pesumaja ehmatas ka poolsurnuks. Kõige odavam pesupesu hind on 20.- kilo, siis saan märja pesu kätte. Juba jõudsin seal 200.- eest pesta, rohkem nagu ei raatsinud enam... ja see ports polnud kuigi suur. Minu eelarvesse ei mahu pesta tonni eest kuus pesu. Kui peseksin nii tihti, nagu normaalsed inimesed seda teevad, siis 2000.- eest. Paari-kolme kuu pesupesu hinna eest saaksin osta oma masina, kui ainult oleks mõni toru, kuhu seda ühendada...

Käsitsipesust ma üldse ei räägi. Seda võib tittede puhul rakendada, aastani pesin oma laste pesu käsitsi, aga edasi ei jaksanud. Siin majas pole käsipesu tingimusigi, köögis lödistada pole võimalik ja saunas pole elektrit. Küünlavalgel saab ainult südame täis ajada ja aretada välja peitusemängu plekkidega pesul. Pealegi ma lihtsalt ei salli näiteks voodipesu või teksade käsitsi nühkimist ja eriti loputamist ning väänamist.

Mängisin koduhoidjat ja mõtlesin, mida ma siis tahan. No tahan üürikast ära. Oma kodu, kust pole kellelgi õigust välja tõsta, kui tuju tuleb. Oma vett ja oma pesumasinat (musta pesu vedamine mööda linna muutub aasta-aastalt järjest nõmedamaks). Ja kujutlesin, et midagi sellist - parasjagu avarust, mõned mugavused, võiks olla minu kodu... Ei suutnud kujutleda. Ma olen nii kaua ringi lipanud mööda üürikaid, et ei julge enam uskuda, päriselt uskuda, et mul võiks olla OMA KODU. Justkui ma poleks oma kodu väärt... Ja küsimus pole üldse võimalustes, vaid ainult võimes uskuda. Puha selge alaväärsus, ei muud.

Teema kerkis üldse üles tänu sellele, et naabrimehel on hakanud hästi minema ja ta kolib ära, aga kõrvalkorteri soemüüriga pliit on nii halvas seisus, et sinna ei ole võimalik uut üürilist võtta. Tolle poole perenaine on Tartus, huvi siinse kinnisvara suhtes järjest langeb (viimane sugulane siinmail - Elva vanaema ka suri hiljuti). See maja on poolekaupa varemgi müügis olnud, minu perenaine on mulle mitu korda minu poolt müüa pakkunud... On aimata, et mingil hetkel varsti nad ei jaksa seda enam remontida (teise poole pliit, terve maja katus, terve maja elektrisüsteemid...) ja kuna nad mõlemad on tunnistanud, et ei taha seda põhimõtteliselt hoida, siis müüki ta läheb. Minul seda raha pole, kui olekski, siis remont võtaks teise samapalju. Niisiis - isegi, kui asi venib, jõuab see lugu lõpule ja mina pean hakkama uut kodu otsima. Võibolla poole, võibolla aasta pärast, heal juhul 2 aastat... aga ei midagi kindlat ega pikaajalist. Olen siin varemgi kodutusetundest kirjutanud, eks see käib minuga kogu aeg kaasa. Senikaua, kuni ma suudan hakata uskuma, et ka minu jaoks on kusagil koht olemas.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga sa qstuta Oma Kodu paketist igasugused olmelised nõudmised, siis jõuab Ta ehk kiiremini kätte...
Ma ei taha meenutada, aga ei suuda ka unustada oma esimest poolteist eluaastat praeguses kodus. Polnud elektrit, ahje-pliite ega isegi KAEVU. Oli vaid majakarp kohutavalt reostatud krundil. Aga ka see oli parem q eelnevad kodutu- & yyripugerike-aastad. Ning seegi majavare ei sattunud meie kätte kohe, q ilmnes vajadus, vaid alles siis, q sõna oceses mõttes KÕIK oli välja lõhutud & varastatud.
Saatus, karmavõlg & misiganes. Arvan, et q meil & paljudel inimestel on niimoodi õnnestunud ilma panga- jm kohustusteta kännust oma kodu teha, siis on qskil ka sulle midagi varux. Hakka igax juhux riistu varuma:)
Trv K.

Lendav ütles ...

Olmelised nõudmised ongi tegelikult teisejärgulised. Põhiprobleemi leidsin olevat hoopis selle, et ma ei suuda uskuda, et ma võiksin elada kohas, kus mul on õigus elada väljatõstmise ohuta. Ma tunnen ennast igavese üürilisena. Olme on kõigest sellest väike ja suht kergesti muudetav osa.

Kudzu ütles ...

Mul oli aastaid sarnane uskumus, kuna kogemus kinnistas teadmist, et ei iial ei saa ma piisavalt palka laenu võtmiseks, et minu ema on lubanud mind pärandist ilma jätta ja kui imet ei juhtu, siis oma kodu saan alles kirstulaudade näol.
Nüüd mul on täitsa ametlikult isiklik kodu ja suvekodu. Asjad võivad ootamatult muutuda ka siis, kui enam uskugi ei ole!