Neljapäev, 4. märts 2010

Nukitsamees

Kohtasin täna nukitsameest, või õigemini nukitsaplikat. Lastekodu joonistustunnis, 3-6 aastaste rühmas. Lapsed on kõik erinevad, mõni on kohe lähedasem, mõni jääbki pisut võõraks... Igaüks on juba isiksus. Täna kohtusin uue kasvandikuga, vanus jäi küsimata, aga kolmene pidi ta ikka juba ometi olema. Ühtegi sõna ta ei räägi veel, ainult meeleolu väljendavad häälitsused... Pliiats oli vist ka üsna võõras instrument, kriipseldamine tuli minu suureks rõõmuks välja küll, aga rohkem oli tahtmine seda puupulka hoopis närida, keelega katsuda, sellega koputada, lauale sodida (hoopis teistsugune hääl, kui paberil!). Tüdruk uudistas kohta, kuhu ta oli sattunud, mina aga teda. Vaatasin ja mõtlesin, kuidas tema maailma näeb? Nagu loomake... Mina oma lapsepõlvest sellist aega ei mäletagi, esimesed mälestused on 2-aastasest, aga siis ma juba rääkisin sõnadega, oskasin kõiki meie tähestiku tähti, olin vara tsiviliseeritud.

Igasuguseid mõtteid tuleb seal. Vaatan neid lapsi, millised nad praegu on ja ikka vahel mõtlen, kui palju sellest alles jääb, kui palju muutub aastatega? Lapsed on vahvad. Nendest 10-st väikeste rühma lastest on 3 eriti omaks saanud, nende puhul olen tabanud ennast mõttelt, miks sellistel lastel pole peret? Kodu? Päris kodu? Niivõrd terased ja samas südamlikud... Tegelikult on nad kõik sellised, vahet teha ei saa. Täna mõtlesin hoopis sellele, kuidas on üks kolmeaastane selline nukitsamees, pooleteistaastase oskustega? Kuidas see juhtub, et üks armas laps ... ei oska isegi rääkida? Noh, ega see mingi uus asi ole, mu ema oli lasteaiakasvataja ja temagi on päris palju näinud. Nii mõnigi kolmeaastane, kes lasteaeda läheb, ei oska rääkida - mitte arengupeetuse tõttu, vaid sellepärast, et kodus üldse ei räägita - laps lihtsalt pole kõnet kuulnud.

Käin lastekodus, näen suuremaid ja väiksemaid, iga kord sealt tulles mõtlen, kui palju ma oma laste jaoks olemas olen, kui palju nendest aru saan, milline ema mina olen? Millegipärast... on võõraste lastega palju lihtsam. Nende juures olen loetud tunnid, probleemid, millega kokku puutun, on ka üsna kitsal alal. Kodus aga... vot praegu on see koht, kus tahaks pea liiva alla panna ja häbeneda. Tunnen, kuidas asi on käest läinud juba üsna ammu ja järjele saamine on keeruline. Aga ma püüan, ega siin muud valikut polegi. Hiljaaegu veel olin endaga nii puntras, et minust lihtsalt ei olnud täismõõdulist lapsevanemat. Samas - kui lapsi poleks olnud, oleksin vist suures masenduses ennast surnuks maganud. Nende pärast ma üldse hommikuti ärkasin. Aga tegemata jäi nendega ikka ka palju... Tagantjärele vist kõike enam ära ei teegi. Eks põhjuseid on mitmeid, miks asjad on läinud nii, nagu nad on. Süüdistada pole siin kedagi mõtet, ainult parandada, kui vähegi võimalik. Nüüd ma olen lõpuks aru saanud ka seda, et ma olengi üksi. Täiesti üksi. Isa on lastel rohkem nagu ikoon, kellega heal juhul korra kuus kohtuda, lastekasvatuses üsna kasutu ( mõnigi kord on kahju suurem, kui kasu). Vanaemast on meil palju abi olnud, aga ... ma olen lasnud ennast koos oma lastega kasvatada, oma ema jaoks olen ikka laps ja nii raske on olnud tunnistada ennast täiskasvanuks, teovõimeliseks... Harjumus kuuletuda ja olla vait, või siis olla vait ja ignoreerida, aga minu puhul tähendas see (nii lapsena kui nüüd) tegevusetust. Automaatne reaktsioon: ema ütleb mulle, mida ma tegema peaks, mina noogutan pead ja EI TEE MIDAGI. Isegi, kui nõuanne on vägagi mõistlik. Isegi, kui ema ütleb: räägi oma lapsega. Esimene reaktsioon on vastureaktsioon, ignoreerimine. Alles teine reaktsioon (mis võib pikka aega võtta), on mõte, et tal võis õigus olla...

Imetlen inimesi, kellel pole lastekasvatusega selliseid probleeme. Minul on neid umbes miljon. Kui lapsed väiksed olid, arvasin millegipärast, et õige kasvatus on selline, kui laps kuulab ema, seega pidi ema piisavalt kurja häält tegema ja hirmu peale ajama (sest ma kartsin paaniliselt, et keegi suvaline ütleb, et mu lapsed on kasvatamatud). Parem oli, kui lapsed ei teinud midagi määrivat, sest mul pole elu sees pesumasinat olnud (või siis tegin määrivad asjad ise, sest ma suudan seda palju puhtamalt teha). Parem oli, kui laps ei käinud isale närvidele, sest tusane/pahane isa oli tõeline piin, mida pidi iga hinna eest vältima. Praegu tagantjärele vaadates olen käitunud aastaid nagu üks suur ennetav tingrefleks. Sellest on raske lahti saada. Ja mu lastel puuduvad paljud kogemused, elamused, mis teistel nendevanustel. Õigluse mõttes peab märkima, et neil on see-eest hulk kogemusi, mida enamusel pole (kunstnikust ema kõrval kogeb nii mõndagi), aga kas sellest neil igapäevases elus abi on, pole kindel.

Iga kord, kui lastekodust tulen, on midagi mõelda... mõelda asjadele, millele varem pole julgenud. Laste teemal pole siin julgenud varem midagi kirjutada, see on kogu aeg nii hell olnud...

Lastekodus imestasin täna väikse nukitsaplika üle, aga tegelikult on mul kodus 2 samasugust. Suuremad, justkui targemad, aga... sisuliselt niisama üksi kasvanud.

Aitab. Halaks kisub kätte. Kellel seda vaja on? Mitte kellelgi.

4 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Inimene on nii hea lapsevanem, kui ta iganes oskab olla. Ja väga palju vanemlust on vajalik elu jooksul juurde õppida, sest vanemaid ju ei koolitata lapsevanemks. Saad lapse sünnitusmajast kätte ja püüad oma vaistu, oma isiklike lapsepõlvekogemuste ja teadmiste varal inimeseks kasvatada.
Mina ei ole näinud inimest, kes oma last üldse ei armastaks. Küll aga olen näinud inimesi, kes on võimetud oma lapsi adekvaatselt kasvatama, sest nad on depressioonis või neil on alkoholisõltuvus või mõni muu sõltuvus, neil võib olla vaimne puue või mingi haigus, neil on enda lapsepõlves puudunud toetav ja armastav kodu jne jne jne. Ei saa neid kedagi hukka mõista, nad on ise ka ohvrid. Ja paraku kõik inimesed ei ole ka nii targad, et nad oma probleemidesse süveneksid või üritaksid ketti katkestada, et mitte anda oma peremustreid edasi oma lastele.
Sul on väga vahvad lapsed ja ma ei kahtle selles, et Sa oled imetore ja armastav ema. Sa ole teinud parima oma võimaluste juures ja ma usun, et Su lapsed hindavad seda.

Metsamoor ütles ...

Poisisi olen vähe näinud, aga Su nikitsaplika on hea ja armas väike haldjas:) Ja Sa oled lasnud tal tulla ja olla....

Ja eks meil teistelgi on sealt majast tulles erinevadi mõtteid, tundeid, hirme ja valusid.

PS! Tore, et juba tuttavaks saite!

kaaren ütles ...

Mix ei ole mõtet sellistel teemadel arutleda. Sinu plogi lugejaskonnas on põmst inimesed, kes suudavad kaasa tunda, arutleda, omaenda elust sarnast leida jms, mitte niisama rehaga virutama qqda.
Hea on, et sul on olemas mõnevõrra märkimisväärne hulk toetavaid inimesi. Kudzu mainitud mittetoimetulevate inimeste hullu olukorra põhiline põhjus on just nimelt selles, et need inimesed puuduvad, enamasti kyll põhjusel, et inimene ei ole suuteline lähedasi suhteid looma, hoidma - mõlemat või emba, qmba, tagajärg on sama. Et inimene jääb oma häda sisse yxi. Ning qna me elame veel feodaalajastu tugevas varjus, mile 1 oluline osa oli tugevama õigus, st et nõrgem oli alati oma hädas ise syydi, siis jäävad enamasti ka selle inimese lapsed kiire abita.
Mina olen friik, kes syndis mecas, & ma oskan selle luga toime tulla. Normaalne inimene siiski vajab enda ymber kogukonda, hõimu tuge. Ka su ema olemasolu on määratu suurema kasu- q kahjuteguriga. Seda siis kõrvalt vaadates, su enda mitmekesised tunded ema vastu kaovad ajaloo ookeanimyhina sees peagi.
Oma laste vastu tõeliselt halb on see inimene, kelle põhiline kasvatusjoon on lastele vastandumine & iga hinna eest domineerimine. See pole mitte armastus, vaid boiloogilise sideme ärakasutamine oma rollimängude tarbex. Tean selliseid vanemaid. Õnnex on nad haruldased, aga ma ei imesta, q mingis selckonnas peetaxe seda tavalisex. Hoidq nad meist kaugele-kaugele.
Head ning pooldavat sydant meile kõigile.
& mida iganes sa enda meelest tegemata jätnud ka pole, tehtud asju on siiski vägev hulk ning su lapsed on päris paljudega võrreldes mitmeski mõttes plussis.

Sol ütles ...

Tead, just sinu käest olen ma väikeste laste ema olemist õppinud ja nüüd sina räägid sellist juttu?

Iga kord, kui me üle mõne kraavi või ojakese jalutame, jääb TT seisma ja ütleb: kuulame nüüd, kuidas vesi laulab.
No kas ma ilma sinuta oleksin osanud talle seda õpetada?