Täna algab kevad, nagu armas Y targalt ennustas. Nüüd tõesti hakkan ma uskuma, et talv ei olegi igavene! Emotsionaalses plaanis on käsil ka järjekordne jääminek, aga see pole midagi erakordset, mul on see küllalt tihti.
Leidsin omale uue hobi - käia vaatamas tühje maju ja talukohti (isegi vundamendist piisab). No see hobi on mul juba aastaid olnud, aga nüüd siis tean ise ka, et mul selline kiiks on. Jube lihtne on mind liikuma saada - ütle ainult, et seal ja seal on tühi maja ja mina torman ummisjalu kohale, justki mõnda vaatamisväärsust kaema. Lisa veel juurde mõni kaval vihje (et koht on kuidagi saadaval või et ma sinna sobida võiks) ja mind ei peata enam miski... Kuni seisan jälle põlvini lumes ühe laguneva talu õuel ja saan ise ka aru, kui mõttetu see lootus tegelikult jälle oli... Mul on sihuke tunne, et olen juba pikalt kusagil kaugel maal, jube koduigatsus on... Ja ma ei tea, kus see kodu olla võiks. Tõenäoliselt mus endas. Kopsu ja maksa vahel. Kuidas ma sealt nii ära kaugele olen eksinud?
Aga kevad tuleb. Lumi sulab usinasti ja mu aia taha kaevatud mulla, liiva ja savikamakad muutuvad sujuvalt kleepivaks poriks. Muidu tunneksin ennast ehk kuidagi häirituna, aga peale ürgtalve on see ainult rõõm!
Tänasest on päev pikem, kui öö. Valgust rahvale, ütles purjus mees ja lõi koolimaja akna sisse... ei, mitte seda ma ei tahtnud öelda... Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar