Neljapäev, 2. aprill 2009

Valust

Inimene saab elu jooksul nii mõndagi tunda. Igaüks meist on sõrme lõiganud, varba kivi vastu löönud, mõni on kontegi murdnud. Ja paljud tüdrukud hakkavad varasest teismeliseeast alates regulaarselt iga kuu valutama. Teinekord nii, et võtab pildi eest. 

Inimeste valutalumisvõime on erinev. Ja ka see on erinev, kas sellega harjutakse, hakatakse normaalseks pidama. Minu jaoks on igakuine silmipimestav kõhuvalu olnud pikka aega normaalsus. Kasvueas tulid ka seljavalud, välja ma neist ei kasvanud, olen juba harjunud. 

Nüüd mulle tundub, et olen pidanud nii mõnesidki valusid normaalseteks. Pole enam tähele pannud, kui mulle haiget tehakse. Ei füüsiliselt ega psüühiliselt. Pole enam osanud ennast kaitsta, kuna haigetsaamine on millegipärast tundunud elu vältimatu osana, et valu käib elu juurde. Pole ära tabanud, et kõiki valusid ei pea kannatama, nii mõnegi asja vastu oleks mõistlik rohtu otsida.

Ja üldse on olemas hulk inimesi, kes naudivad teistele haigettegemist. Ja veel suurem hulk on neid, kes lihtsalt ei huvitu sellest, kas nad teevad haiget või ei.

Olen praeguse elu taustal vaadanud minevikusündmusi üle ja üllatusena leidnud, et nii mõnedki olukorrad, mille olen arvanud olevat head, on sisaldanud tegelikult päris palju kannatust. Olen kehva mängu juures otsinud midagigi head, mille üle tänulik olla ja talunud üksikute õndsate hetkede nimel hulgaliselt igasugust jama. Kummaline, kuidas tolle aja parimad valikud on praegu tagasi vaadates üsna halvad. Aga mille vahel mul valida oligi? Kes teab, ega see tagantjärele tarkus pole muud, kui ainult targutamine. 

Mõtlesin kunagi, et peksmist ei kavatse ma kannatada, kui mees mu vastu käe peaks tõstma, on lugu läbi ja punkt. Aga seda ma ei osanud tähele panna, kuidas ma lasin endale teistel viisidel haiget teha. Küllap teine pool isegi ei teadnud, mida ma tunnen. Ja tegelikult ei tea ma ka seda, kas olen ise haiget teinud, kas ka minu sõnad või puudutused on olnud valusad. Ei tea. Tagantjärele ei hakka enam küsima ka. 

Nüüd, iga kord, kui on selline olukord, kus olen haigetsaamist pidanud normaalseks ja valu ei tulegi, on see nagu ärkamine. Et ka teistmoodi on võimalik. Et see on varem valus olnud. Ma pole seda isegi teadvustanud. 

Elu ilma valuta (psüühilisest valust räägin) on nagu uus elu. Tasahaaval õpin elama elu, kus valu ei pea ilmtingimata kannatama. Õpin ära tundma läbi põlvkondade sisseõpitud allaheitlikkust. Õpin ära tundma, millist valu pole mõtet taluda, tegema vahet näppulõikamisel ja hinge sittumisel. Harjun mõtega, et selle eest, mis on elus hea, ei pea valuga maksma, et õnnelikolemine ei pea tingimata olema otseses seoses kannatamisega. Et mul on olemas ka teistsugused valikud. 

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Arvataxe veel, et on t2ica normaalne, q valutab hing, sest elu peabki raske olema &ne. Ning hinge valu pole ju silmaga n2ha &ne. Ning naistele ongi lubatud haiget teha...
Aga k6ik eelnev on p2rit renessansiajast, millal mitmed lugupeetud eurofilosoofid, eriti neuroosides ning skisofreeniliste kalduvustega saxa & itaalia filosoofid leidsid, et naistel polegi hinge, nagu loomadel, kes teatavasti on tundetud lihasautomaadid.
Aga t2nap2eval on paljude riikide teadlaste pikaajaliste kacetustega t6estatud, et (lisax sellele, et naine on inimene) hing v6ib kah valutada. Ning et seda ei pea vaixelt kannatama samuti nagu nt hambavalugi, vaid v6ib oma elu m6nusamax ning asjaliqmax muutmise nimel ravida. Ning et psyhhoterror on kah qritegu nagu pexminegi - p2ris mitme paragr. alusel.
Soovin meile k6igile v2hem lolle, kes teadliqlt hingedes torgivad, ning palju rohkem h2id inimesi & asju, mis hinge silitavad ning ravivad. Pysivatoimelisi:D

Morgie ütles ...

psühholoogias me õppisime, et füüsilise valu suhtes inimene ei muutu tolerantsemaks vaid tundlikumaks. Hingevaluga võib teoreetiliselt sama asi olla. St iga korraga valutab rohkem.
Aga... vist hiina filosoofid v meedikud või keegi... on kuskil välja käinud ka idee, et pidev valutamine ei ole hädavajalik. No tõesti, kui mõelda.

Lendav ütles ...

Füüsilise valuga keha ikkagi mõningatel juhtudel harjub, muutub tuimaks ja tundetuks. Mul on seljavaluga nii, et siis, kui valutab, pole veel hullu, kui enam ei valuta vaid on tundetu, on asi halb.

Ja eks muidugi on tihti nii, et iga korraga muutud tundlikumaks ka hingevalu suhtes. Ma mõtlesin siin pigem seda, kas inimesed ise ignoreerivad oma valusid ja peavad neid elu normaalseteks osadeks, mida tulebki kannatada.

Anonüümne ütles ...

Ilmselt on mul erip2rane v6ime: hingevalu v2lja lylitada ning fyysil valu eirata, q see ilmub. See tuleneb ilmselt elutingimustest - valust palju hullemai asju on ka olemas, ning tegelda tuleb just nondega.
Trv, K