Üks väike matk

Käisin eile Looduse Omnibussi rahvaga Väikesel Väerajal. Ütlemata huvitav käik oli.

Kõigepealt andis mulle juba bussist väljudes keegi noormees kilekotikesega hulga pabereid, mis hilisemal kontrollimisel osutus millekski armastuskirja laadseks. Noormees oli ilmselge vaimse puudega, hiljem selgus, et ta oli sarnase kirja ka Hellenurme veski perenaisele andnud, veskisse läks seltskond peale kohtumist minuga. Ei saa salata, et igasugune poolehoiuavaldus on omamoodi meeldiv. Isegi, kui selle toob omadega sassis inimene, kes pole mind iial varem näinud ega kuulnud. Vähemalt käitus ta rajal olles suhteliselt mõistlikult.

Päris niimoodi paberil saada luuletusi ja selliseid kirjakesi... no sellest on ikka päris palju aega möödas. Kui ma ei eksi, siis 13 aastat. Oli ka natuke puudulik noormees.

Peale selle oli rajal grupp nägemispuudega inimesi, neil on oma sõpruskond, kes ühiselt matkavad. Märkasin matka jooksul 3 pimedat, kes kujusid ka katsusid. Hiljem rääkis üks korraldajatest, et päris pimedaid oli olnud tegelikult 5. Ja 3 kehva nägemisega sõpra ka. Ja nende abilised muidugi. See sõpruskond olla juba aastaid koos matkanud, see oli nende 82. retk. Palju Eestis rännatud ja ka naabermaades, Saaremaa, Läti, Leedu... Uskumatu tundus see jutt algul. Uskumatult vahva, et sellised asjad juhtuvad.

Ja praegu mõtlen, kuidas ma neid tegelikult üldse tähele ei pannud, kui kehv on mu inimesetundmine. Inimesi oli küll palju, oma 50 kokku. Kõiki ei jõuagi ju jälgida. Aga ikkagi, täiesti pimeda inimese võiks ju siiski grupi hulgast üles leida... Kehv silm on mul ka märkama, kas mõni sõbranna on rase jne. Ega enne ei saagi aru, kui ise ütleb. Mnjah, hea, kui ma iseendastki aru saan, mis siis veel teistest rääkida. Olen juba kord selline enesekeskne, mis teha...