esmaspäev, 13. aprill 2009

Kõigi maade depressiivikud, ühinege!

Kui ma vaatan, mida olen ise varem kirjutanud, loen vanade sõprade kirju siin blogosfääris, tuletan enda eelmisi talvesid meelde, hakkab natuke imelik. Et kas tõesti ongi meie ühiskonnas nii palju depressiooni ja muid meeleoluhäireid? Või on see antud sõpruskonna sisene eripära? Tegelikult ei ole see muidugi üldse tähtis.

Oluline on hoopis, et me saame teineteisele meelde tuletada, et ka head tunded on olemas. Olen ise olnud sarnases seisundis, nagu Morgie. 4 talve tagasi. Mäletan ühte hommikut, mil ajasin ennast kuidagi püsti, viisin lapsed lasteaeda ja tulin koju tagasi. Voodisse ei jaksanud minna, keerasin ahju ette põrandale kerra ja tundsin, et elamine on nii raske, et surnud olla oleks lihtsam. Kõige hullem raske hall läks paari tunniga mööda, üldised hallid meeleolud aga püsisid pikalt. Ja ma ei mäletanud enam, et teistmoodi on ka võimalik olla, tunda, elada.

Mis mul viga rääkida, mu elu on üle mitme aasta eriti värviline ja elurõõmu täis. Ja see teadmine on kulda väärt.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Inimestel yldse on igasugu psyyh. h2ireid p2ris palju. Aga suhtumine nendesse on kahtlane, topeltmoraalne v6i lihcalt harimatult hoolimatu. Tegeliqlt on see haigus e probleem, millega peab vajadusel tegelema. Sest alailma tige, k6iqvate tujudega inimene on kyllaltki ebakindel & ebameeldiv kaaslane. Olen kah selline olnud & v2ga ebameeldiv oli siis mulle enda selckond:D
head eneseparandamist meile! trv, kaaren

Sol ütles ...

Mina näen ka maailma enamasti värvilise ja kuldsena : )

Ma ei tea, kas see on minu hetke hormonaalse taseme eripära. Või on see nagu mingi tulemus või tasu musta augu läbimise eest.
Umbes poolteist aastat tagasi ulusin ma igal õhtul nutta. Ärkasin igal öösel, sest nägin unes trummipõrinat ja istuli hüpates leidsin, et see on mu oma süda, mis taob ja taob.
Aasta tagasi istusin koos mr. Kiisiga perenõustaja kabinetis ja need 2 täiskasvanut veensid mind kõigest väest alustama antidepressantide kuuri. Mis ei läinud neil läbi.

Ma ei tea, mille eest ja kui kauaks on mulle kingitud see praegune värviline ja kuldne elu. Aga tõepoolest, see on hindamatu kingitus.

Ilona ütles ...

mina ka tajun maailma eriti ilusana.Mu kiresööstud on küll ajakohatud-mu Kunstnikul on juba palju kergem oma uues kambrikeses, vabana kogu oma Suurest Süüst.Igati Paha Mees põgenes ja naudib salaja hea olemist. :) Ja mina naudin seda, et mina olen Hea ja Lahke, igati Ilus kui soovite:)
teisalt olen rõõmus, et tunnen jälle ja apaatia ja tülpimus on kadunud.
olen vist 5 aastat nooremaks saanud.ma eile alles avastasin, et mind on koguaeg armastatud. päris naljakas, või mis:) vähemalt tagantjärele tean seda. ja kõik on parem tundetusest ja kibestumusest.
Ma ei saa ainult sellest aru, kuidas saab nii ära väsida kellestki ja siis paari kuu pärast kasvõi öösel kell neli helistada:)

Morgie ütles ...

suhteliselt hiljuti vaheldusid mul hallid ja mustad perioodid värvilistega, aga värvilisi hakkas järjest vähemaks jääma ja must võimust võtma.
ehk tabletid aitavad

Lendav ütles ...

Eks tablette ole mitmesuguseid, toime erinev ja põhjused, mida ravitakse erinevad. Minul õnnestus omal ajal saada selline, mis mulle sobis. Samas olen näinud inimest, kes proovis juba kolmandat erinevat rohtu, midagi ei muutunud. Ma ei tea nendest rohtudest eriti midagi, nii et tegelikult mind huvitab, kuidas arstid aru saavad, et just seda konkreetset ainet vaja on? Või käibki see katse-eksituse meetodil? Aga igatahes, kui muudmoodi enam ei saa, siis kasvõi katsetades.