Jazzkaar on oma väikese sõrme ka Elvasse korraks sirutanud ja täna oli kontsert. Raadik ja Rebane. Viiul ja akordion.
Juba esimesel hetkel, kui nad lavale tulid, polnud veel sõna öelnud ega pillist ühtkei heli võlunud, tuli soe tunne. Nad ütlesid olevat koos mänginud 40 aastat, igatahes näis, nagu oleksid nad kokku kõlanud terve igaviku. Silmanurgast pilgud ja muiged teineteise poole, mis muutsid loo käiku, ühe mehe alustatud lause lõpetas teine. Sünergia.
Ja see kõla! Nad kõlasid kokku nagu kevadõhtune soe ilm, tuuletu, pehme, paljulubav. Ja vahel oli see nagu suudlus, samamoodi pehme, aeglane ja paljulubav. Prantsuse šansoone, klassikat, Valgret, Rebase enda loomingut, mida iganes. Kokku on see jälle täiesti kirjeldamatu elamus, mida ma siin küündimatult püüan siiski kirjeldada.
Astor Piazzolla Libertango - täiesti teises esituses, aga midagi natuke on siiski sarnast... Siinne kontsert oli hulga improvisatsioonilisem ja dünaamilisem, pehmema kõlaga, aga siiski...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar